Huntide tarkus

Looduses ma hunti kohanud ei ole, kuid meie rahvusloom see koerlane on ja küllap on selline valik väga põhjendatud. Lugusid ja legende, mis on raamatukaante vahele jõudnud, on hundi teemadel päris palju. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ näis olevat  midagi teistsugust ja muidugi see armas kaanepilt, mis ei jäta sugugi külmaks ja lausa kutsub haarama raamatu järele.

Raamatu autor on Saksamaa mainekaim hundiuurija, kelle elu sisuks on huntide jälgimine. Ja selle jälgimise tulemusel on sündinud ka see raamat. Millised on huntide pereseadused, usaldus ja koostöö teiste isenditega, kuidas valitakse saaki, kui sarnased on inimene ja hunt, ning mida võiks inimene hundilt õppida, saab sellest ladusas jutustavas stiilis raamatust teada. Ja lisaks huntidele kõneleb see raamat proua Elli fanaatilisest pühendumisest ja siirast huvist nende metsakutsude vastu, mis on kohe kindlasti muljet avaldav.

Mina mõtlen, et inimene peab end looduse krooniks ja arvab end olevat kõige targem. Küllap see nii ongi, kuid kindlasti on loomariigil omad tarkused ja tunnetamisvõime, milleni inimene ei küündi. Oma suur tarkus on kindlasti ka huntidel. Igatahes pärast raamatu läbilugemist on mul kitsest, kes hundi roaks langeb, jätkuvalt kahju, kuid elada tahab iga isend siin maamuna peal ning kui kits on hundi söök, olgu siis pealegi. Kuid mingi sellise kaasatundmise poole, mis kaldub veidi ka hundi poole, tõi see raamat esile küll.

Hunt eksisteerib vaataja silmades. On olemas selline hunt, nagu kirjeldavad teadlased, aga ka säärane, nagu on ta inimese peades, looduna meie individuaalsest, kultuurilisest või sotsiaalsetest tingimustest. See hunt on kokkuvõte kõigest, mida me looma kohta usume ja millisena teda näha tahame. Lk 184

Kirjastus: Tänapäev

232 lk