Lindprii talu

Aeg-ajalt tuleb tahtmine anda mõnele vanale raamatule võimalus taas loetud saada. Nii sattus ette SalmeEkbaumi „Lindprii talu“, mis on üpriski  eakas raamat, pärit aastast 1951. Välis-Eesti kirjastus „Orto“ on selle väljaandnud ja tegemist on suurtalu elanike saatust vaatleva triloogia „Ilmapõllu inimesed” teise osaga. Vaatamata sellele, et ma esimest osa lugenud ei ole, miski selgusetuks ei jäänud. Seega võib võtta iga osa sellest triloogiast ka omaette loona.

Tegevustik raamatus viib ühte Eestimaa külla, vahetult sõjajärgsetesse aastatesse. Külades on suur segadus, sest oma kanna on kinnitanud punaste võim. Osa inimesi on metsa pagenud, paljud küüditatud. On läinud nii, et seni hea naabrimees ei pruugigi olla enam nii hea ja raske on aru saada, kes kelle peale keelt kannab. Alustatakse kollektiviseerimisega, seega põlvest põlve kestnud talutraditsioonid on määratud unustamiseks. Nii ka Lindprii talus. Raamatu üks peategelane on Maret. Ühele naisinimesele pannakse raske koorem, sest riiginormid vajavad täitmist, lapsed kasvatamist ning igatsusekoorem kandmist (Mareti mees hukkus punaste käe läbi). Uus riigikord aga hõlpu ei anna: värisevad kõik. Isegi need, kes on ise punased. Üks tallalakkuja proovib lakkuda teise tallalakkuja talda, sest elada tahaks iga üks ise.

„Lindprii talu“ on meie lähiajaloo lugu. Teema on raske, sest teiste raskest elust lugeda ei ole üldsegi lõbus. Kuid õige pisut on selleski raamatus olemas see eht eestlaslik „tee tööd ja näe vaeva, vast siis paistab ka killuke armastust“. Ning mingi omamoodi lootusesäde oli selles loos samuti olemas, sest see tajumine, et pungad puhkevad ja lilled õitsevad ka siis, kui on rasked ajad, on kogu raamatu lugemise vältel tunda.

Minu jaoks oli see raamat taas üks pärl: kaunid, lootusrikkad võrdlused ning mõnusalt ladus tekst. Kevad on pannud veed voolama, laaned kohama ja heitnud inimese südame ahtraks kurnatud põllule igihalja lootuse, mis idanes kõrvuti meeleheitega. Ehkki viimane temast üle lokkas, ei lasknud ta end päriselt lämmatada, vaid ajas sitked juurenarmad mulda ja imes säält elumahla. Lk 35

Kirjastus: Orto

230 lk