Kahaneva valguse aegu

Raamatu tutvustus, kus on mainitud autobiograafiline ja perekonna lugu, tundub minu jaoks alati turvaline. Ja sellest näilisest turvalisusest sündis lugemisotsus. „Kahaneva valguse aegu“ on Eugen Ruge debüütromaan. Kirjanikuhärra elukäik on ka sedavõrd põnev, et see äratab topelthuvi tema kirjutatu vastu.

Raamatu tegevustik viib eelkõige Saksa DV-sse, kuid ka Siberisse ja Mehhikosse ning ulatub nii itta kui läände. See on ühe kommunistide perekonna nelja põlvkonna lugu: perekond Umnitzerid ajavahemikus 1952 kuni 2001. Wilhelm on  perepea ja kommunistliku partei jünger, tema pojad on demokraadid, kes usuvad, et sotsialism on parem kui kapitalism, kuid sellegipoolest nad unistavad  suurema demokraatiaga SDV-st. Iga põlvkond purustab killukese kommunismi ideaalist ning nooremad näevad kõike seda, mis toimub Berliini müüri taga, suure ahvatlusena.

Ühte sirgjoonelist lugu sellest raamatust ei leia. Pigem on see panoraam ajastust ja arusaamadest ning sinna hulka ka peresuhteid. Valdavalt nukrameelse tooniga raamatus näisid ka peresuhted olevat pigem pealesunnitud. On ju nii, et millegi lõppemine loob pea alati nukra meeleolu, olgu selleks siis kommunismiidee järjepidevuse otsa saamine, peresuhete katkemine või koguni riigi lagunemismärkide ilmnemine.  Lugeda seda romaani oli üsna keeruline, sest tegevustik pendeldab erinevate aastate vahel ja ka tähelepanukeskmes olevate tegelaste järjekord ei ole sugugi selgelt piiritletav. Juba need nimed, Wilhelm, Werner, Kurt ja Klaus, valmistasid mulle raskusi. Õnneks on tegelased raamatu alguses kõik kenasti välja toodud, ja olin sunnitud kogu aeg piiluma, kes on kes.

Võib olla oli põhjus selles, et olin eelnevalt lugenud väga tempokat raamatut, või ei olnud selle raamatu jaoks lihtsalt õige aeg, või ma lihtsalt ei haakunud. Igatahes ei saanud ma selle looga sõbraks. Tempo oli minu jaoks hüplik ja ettekujutada kirjeldatud olustikke oli samuti raske, sest kui juba ühe ajastuga said n.ö liinile, siis see osa lõppes ja tuli ette uus aastaarv ja uus tegelane. Irina ja Alexandri elu-osa paelus veidi rohkem. Ning huvitav oli ka Saksa DV olustiku tajumine, mis sarnanes küll mingis mõttes Nõukogude Liidule, kuid oli siiski omaette nähtus.

 „Turvaline“ valik ei olnud minu jaoks seekord turvaline. Kuid ma pingutasin ja loetud sain.  Kui nüüd soovitada, siis soovitan seda raamatut pigem meestele, sest mehe kirjutatud ja enamasti meesliinipidi hargnev lugu võiks leida pigem meeste hulgas poolehoidu.

Kirjastus: Varrak

335 lk