Siinpool linnuteed

„Siinpool linnuteed“ näeb väga kena välja ning just raamatu kest pani mind haarama selle järele. Tegemist on Heli Reichardti kolmanda raamatuga. Sellele raamatule on olemas ka teine osa.

Lühidalt sisust: Tegevus toimub Tallinnas ja ühes väikeses külas Läänemaal, Saueaugu talus ning jõuab otsapidi välja ka Saksamaale. Juba vanaemaeas Lilli töötab vanadekodus. Tema elu on suhteliselt stabiilne ja rahulik. Onult saadud pärandus lööb aga argise elu pisut sassi ning turvaliselt tallatud rajad paisatakse üle muutustelainega. Kuidas reageerida?

Tüüpilist Eestimaa elu kujutav raamat: muutused tööelus, hooldekodu, aastaajad, hääbuv küla ning väikene rõõm tuleb välismaalt. Kui esialgu tundus see lugemine liiga argine, siis loo edenedes kasvatas ta endale värvikamaid kihte ümber. Lilli ümber hakkavad hargnema ka teised elud. Samuti on siin palju toredaid tähelepanekuid, mida alati ei oskaks ise märgatagi. Morbiidsust, haigusi, surma ja matuseid on ka, kuid üldine toon on siiski positiivne, ning ega need nimetatud negatiivsed ilmingud ka häirima ei jää. Sest hästiminemisi on Lilli elus samuti: on ju eriti hästi läinud, kui sind märgatakse ja ihaldatakse ka vanemas eas. Väga hästi oli minu arvates edasi antud neid sisemisi kõhklusi ja kartusi, mis Lillit valdavad, kui ta seisab silmitsi muutustega: kuidas reageerida, kuidas edasi toimida, millised on valikud ja kuhu need valikud viivad.

Mulle meeldis see raamat just selle realistlikkuse pärast.  Sellegipoolest esimest osa lugedes mõtlesin, et piirdun vaid sellega. Liiga ennatlikult mõtlesin, sest I osa lõpp on täpselt selline, et tuleb II osa samuti ette võtta.

Kirjastus: Varrak

317 lk