Midagi tõelist

Martin Alguse filmistsenaariumid on paeluvad ning teistest eristuvad: tema naljasoon, tema ütlemised, ja alati on neis ka mingi oma vaatenurk elule ning asjadele. Seega, kui ilmus raamat, teadsin kohe, et seda tahan kindlasti lugeda - on ju vaja teada saada, kas tema raamatulood kõlavad sama hästi kui tema filmilood. „Midagi tõelist“ on Martin Alguse debüütromaan.

Lühisalt sisust: Leo on e-seksuaal ja Karl on eks-pätt. Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Karl tahaks elada tavalist pereelu. Nende mõlema elus on olemas varjupool, mida nad soovivad muuta ja mõlemad tajuvad, et endist viisi enam edasi elada ei saa. Kuid kui on olemas vaid fakt „elu on vaja muuta“, siis tuleb välja mõelda, millisest otsast alustada. Alati ei ole kindel, kas peas hakkab kerima see kõige õigem ideepojuke, mis soovitud muutuse aitaks läbi viia? Kaks elu, mille juhused ristavad ühte jamasse.

Palju on raamatuid, mille lood laias laastus meeldivad, kuid see miski, mis paneb ka hiljem kukalt kratsima ja selleüle juurdlema, jääb puudu. Martin Algus on tabanud taas midagi vaid talle eriomast. Ühest küljest on see lugemine väga lihtne, kord räägib Leo, siis Karl, seal kus ühe mõttelõng katkeb, jätkab teine. Samavõrd kuivõrd satub puntrasse üks, näeb pääsemist teine. Kuid teisalt on selles loos väga palju mõtteainet: loogilist elufilosoofiat, maailmatunnetust, inimhingepõhja vaatamist. On ju vaatluse all täiesti sulaselge tänapäev s.h internet ja plinkivad tarbimakutsuvad tuled ning väike inim-mutrike, kes seda kõike haldama peab.

Raamat on algusest lõpuni põnev, süžeekäigud on ootamatud ja etteaimamatud ning piisavalt jantlikkustki on olemas. Omamoodi õudne on see lugu ka, sest mõned stseenid on šokeerivad ja julmad. Kuid see toon, mis loetut saatma jääb, on kuidagi muretu (murelikud teemad, muretu tooniga). Õige pisut seostaks seda lugu Jonassoni Saja-aastase looga. Selles oli ka parasjagu janti, jaburaid olukordi, natuke kriminaalsust ja mõtteainet kui palju.

Lisaks veel need värvikad kujundlikud mõtted, mida on väga ilus lugeda. Mis tähendab seda, et ka veidike šokeerivat võib olla ilus lugeda. Sa tahad tunda, kuidas värskelt pressitud elu mööda su lõuga alla voolab. Sa kihutad kabrioletis ookeaniäärsel maanteel, siidsall tuules lehvimas, palmid ja sinine taevas tuuleklaasilt vastu peegeldumas. Ja kui sul elu on samal ajal tühi ja tundetu, siis oledki sellele miraažile eriti vastuvõtlik lk 101

Nüüd, mil ma siin oma muljeid ja mõtteid arvutisse trükin, turgatas pähe, et: Maailm on kui suur lõks, sa võid jääda lõksu iseenda ihadesse, instinktidesse, kuid ka internetti, vägivalda, valesse, kuhu iganes, kõigest võib saada üks suur sõltuvushaigus. Ja kui see sõltuvusepall on juba veerema lükatud, katsu sa seda siis peatada. Ise enda eest ikka ei põgene. Kui su sees istub väikene pahede-kurat, siis ta seal istub. Kui ta suudabki mõnda aega vaiki-olekus istuda, siis on hästi, kuid kuni ta on olemas, siis võib ta iga soodsaima hetke ajel ärgata. Ja kõik on jälle alguses.

Kuna niipalju mõtlemisainet mahtus ära vaid 177. leheküljele, siis võibki kokkuvõtteks öelda, et lühike ja lööv lugu ehk teisisõnu  „Midagi tõelist“ on sõna otseses mõttes midagi tõelist, mis mõjub. Mina lugesin selle läbi ühe õhtuga või õigemini koos õhtuste toimetustega, putru just põhja ei kõrvetanud, kuid ega palju puudu ka ei jäänud. Igatahes ootan Martin Alguse järgmist lugu, sest kui on olemas selline anne sõnu ritta seada, siis seda annet vaka all ei tohiks hoida. 😃😊😊

Või ongi õnn tunnetatav vaid minevikus, kui see juba jäädavalt käest on lipsanud? Ja olevik on alati üksnes rahutu miraaž? Lk 173

Kirjastus: Varrak

177 lk