Posija

 

Tadeusz Dolega-Mostowicz „Posija“

Kirjastus: Hendrik Lindepuu, 2023

Tõlkis poola keelest Hendrik Lindepuu

Rafal on andekas kirurg, teda hinnatakse oma ringkondades väga. Ka pereeluga on ta rahul – oma naist ta jumaldab ja väike tütreke on armsam kui elu. Siiski juhtus nii, et ühel päeval rõõmsalt koju naastes ta perekonda eest ei leia. Meest tabab šokk, mis viib teda järgmise hoobini - saabub mälukaotus ning uus, hoopis teistlaadi elu. Samas, mis on kord omandatud,  selle avaldab alateadvus ka mälu kaotanutele.

Raamatut nähes olin ma põnevil, sest poola kirjandust olen väga vähe lugenud, lisaks avaldas ühel kohtumisel muljet kirjastaja ja tõlkija isiksus. Seekord oli nii, et pealkirja, kaanepildi ja tagakaane tutvustuse põhjal eeldasin teistsugust lugu. Siiski see teistsugune ei ole üleüldsegi pettumus 😊

Tegelikkuses osutus „Posija“ ilusaks muinasjutuks, kus head on üdini head ja halvad ei ole ka lõpuni halvad, s.t et nad olid valmis peale mõningast järelemõtlemist hakkama heaks. Nii et hästi romantiline story, kus on ilusad ülevoolavad tunded, ajastule omane käitumislaad ja kombestik, mis tänapäeval näib veidi võõras, aga sellegipoolest armas. Lugemine edenes hoogsalt, mis sellest, et see lõpp oli väga etteaimatav. 

Jõuluaega sobib selline lugemine imehästi. Raamat on toodud ka kinolinale ning Poolas näidatakse seda pühade puhul kultusfilmina, no umbes nii nagu meil „Viimne reliikvia“. Soovitan igal juhul!

Ka kõige üürikesema õnne mälestus jääb hinge igavesti, kuni surmani lk 163

Sest rikkus ähmastab meeli. Varandust hangitakse selleks, et see teeniks miskit, et see oleks millekski abiks. Ent kui see juba saadakse, siis see summutab kõik muu ning käsib inimesel teenida teda ennast see tähendab varandust lk 184

On seadusi, mis valitsevad kõiki südameid ühtemoodi, mida tajuvad ja mõistavad kõik ühtemoodi lk 259

…inimene võib teisele inimesele olla ühel päeval kõigeks, aga teisel …. mittemillekski lk 272

 

Hickory Roadi saladused

 

Agatha Christie „Hickory Roadi saladused“

Tõlkis: Krista Suits

Kirjastus: Varrak, 2023

Hickory Roadi pansionaadis tegutseb pealtnäha pisisuli, kes varastab täiesti mõttetuid asju. Kuulsal Hercule Poirot´l on aga hea nina ja tema haistab selle taga suuremat kuritegu. Muidugi uurija vaist ei petnud ja selgub, et lisaks vargustele on ka mõrv uurida. No mis te arvate, kas saab uuritud? Pole kahtlustki hr Poirot võimetes.😉

Mõnikord tahaks lugeda lihtsat uurimise lugu, kus detektiiv hakkab loogilises järjestuses harutama lahti saladuste pundart. Seega mul raamatule mingeid ootuseid ei olnud. On ju teada, et Agatha Christie lood on lihtsalt loetavad ning detektiivilugu ise tagab selle, et  mõtted on kogu aeg lõpptulemuse ootuses  ja lugedes oled ise ka nagu mõrvari jälil detektiiv. Christie oskab kahtlusi hästi hajutada, nii tunduvad kõik need arvukad tegelased potentsiaalsed süüdlased.  Kui filmis mulle Poirot tegelaskuju üldiselt ei meeldi, siis raamatus on see vastuvõetavam, mis sellest, et ka lugedes on silme ees Sir David Suchet´i nägu.😊

Selline detektiivilugu oli minu jaoks ühekordne lugemisrõõm, homme ei pruugi ma seda lugu enam mäletada. Aga see mäletamine vast ei peakski lugemise eesmärk olema.😏

Tore ajaviide!

Pärandmaa

 

Maria Turtschaninoff „Pärandmaa“

Rootsi keelest tõlkis Tõnis Arnover

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

Sookingu on pakkunud peavarju sajandeid. Selles paigas on õnnelik oldud, kurvastatud, tööd rügatud, lapsi saadud, pettumust tuntud, haige oldud, ehk teisisõnu sünnitud ja surdud, nii nagu loodusseadus kord on seatud. See põhjamaine paik on pakkunud lootusekiirt just loodusest - inimesed elasid ja toimetasid loodusega ühes rütmis, otsisid turvatunnet just sealt. Seda muidugi põlvkond põlvkonnalt aina vähem. Ka müstikasse usuti iga põlvkonna arenedes aina vähem. Sookingu on näinud palju inimsaatusi ja pakkunud turvatunnet. Nüüd, mil ema urn on taas kodutalus, on tütre kord olla suguvõsa vanim ning mõelda Sookingule.

„Pärandmaa“ on taas üks tore leid, mis hõlmab terveid inimpõlvi. Sookingu lugu algab juba 17. sajandist ja kulgeb 20. sajandisse. Pealtnäha üksikud lood on omavahel põimunud just paiga, aga ka looduse ja tegelaste kaudu. Huvitav oli lugude edenedes jälgida aja kulgu, kuidas muutuvad arusaamad, uskumused ja eluviis, kuidas kasvab, kustub ja süttib lootus, kuidas need põhjused, mis sütitavad lootust on põlvkonniti nii erinevad aga siiski samad.  Neis lugudes oli mingit teatud õrna olemist, vaatamata sellele, et tehti tööd ja nähti ka vaeva.

Ja siis ühel päeval on taas järg järgmise sugupõlve käes, aga kas nemad oskavad ja teavad neid eelmise põlve asju. Kas nii kaobki järjepidevus ja tekib ruum uutele arusaamistele, kommetele ja tavadele?

Mulle meeldis see raamat väga, sest see puudutas, kriipis hinge ning kutsus sohu. Mitte laudteele, kus meie 21. sajandi mugavad inimesed käime, vaid müttama sõna otseses mõttes ürgsete mätaste ja laugaste vahel.  

P.S Kaanepilt on ilus nagu Lihula lilltikand.

[…] pärast ema keedetud viimase pohlamoosi söömist ei olda enam kellegi tütar lk 10

Amberi kiiluvees

Christine Leunens "Amberi kiiluvees"

Tõlkis: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak, 2023

270 lk 

Hipifestivalil kohtuvad kaks noort hinge: Amber ja Ethan. Pealtnäha tärkab armastuski, kuni Amber abiellub ootamatult endast tunduvalt vanema jõuka härrasmehega. Ethan jääb oma armastusega üksi, hoides seda toorena Amberi ümber tiirlemisega, ennast pidevalt meelde tuletades.  Kui Amberi abikaasa haigestub, tekib noormehes lootus ning seda kinnitab ka Amberi käitumine. Saatusel on aga varuks õnnetus, mis muudab kõigi osapoolte käitumist. Loo taustaks on tuumarelvastuse vastane võitlus ja Greenpeace´i laeva hukkumine ning seda lugu jutustab Ethan viibides polaarekspeditsioonil, kus tal on aega süüvida möödunusse.

Kahtlemata oli „Amberi kiiluvees“ armastuse lugu, s.t et armastus domineeris tugevalt kõrvalteema üle. Armastusloona oli see ilus, filmilik lugu, üldsegi mitte imal või lääge. Eristub jutustamise laadilt, teema puudutas ning pani erinevate nüansside üle mõtlema. Näiteks mässaja meis kõigis, trotslikkus trotsi pärast, miks me käitume nii nagu käitume. Raamat avas veidi ka tausta, mis jõudis ikkagi selle vana tuntud tõeni, et kõik algab lapsepõlvest.

Leunersi Vangistatud taevast“ olen ka lugenud, see meeldis mulle käesolevast raamatust siiski rohkem. Süžee oli erilisem, nüansirikkam. Kuid mulle meeldis ka „Amberi kiiluvees“ ja soovitan lugeda, mis muud.

Viimane peatükk võib muuta seda, mismoodi inimene näeb tervet raamatut. See võib raamatu tähendust täielikult muuta. Seda, kuidas ta näeb teisi karaktereid, kui ta hiljem mõttes kõik stseenid silme eest läbi laseb lk 143

Taeva tütred

 

Piret Jaaks „Taeva tütred“

Kirjastus: Varrak, 2023

269 lk

Misjonär Hedvig saadetakse Marashi linna orbudekodusse misjonäriks. Soov aidata on tema ammune unistus ja kirg. Samal ajal on aga Türgis sõda, mis tõi endaga kaasa armeenlaste genotsiidi. Kõige selle keskel on Hedvigi meel vankumatu, usk tugev ning vaim kindlameelne. Tema usaldusväärsust ja halastajalikkust hinnatakse nii omade seas, kuid ka vaenlastes tekib õhk-õrn respekt.  Mälestustekatked kodulinnast Haapsalust ja hr Kargeli õpetussõnad saadavad teda sel katsumuste teel.

Raamat põhineb tõsielul, toimetas ju baltisaksa päritolu, Haapsalust pärit  Anna Hedwig Büll päriselt Osmani riigis ja tema misjonäri tööd võrreldakse Ema Theresa omaga.  See teadmine on juba pool raamatu ilust. Raamatus on hästi palju ajastu detaile, on kirjeldatud Hedvigi õpingu ja kujunemisaastaid. Ja muidugi vankumatu usk jumalasse, see tugev usk, mis lohutab ning kannustab tegudele, on oluline loo osa.

Aeg, mida raamat kirjeldab, on kahtlemata trööstitu, kuid raamat seda olukorda päriselt edasi ei kanna. Minu jaoks oli see ühe noore naise ed(l)ulugu, kui nii võib öelda. Hedvigi edu oli tema missioonis aidata ja selles oli ta vankumatu. Mulle meeldis, et see lugu eristus, tõi silme ette ühe seni teadmata ajalookillu. Tekst oli ladus ja lugeda oli hea. Päriselt seda tahan lugeda iga hetk, seni kuni raamat läbi, tunnet ei tekkinud lugedes. Samas ei saa ka öelda, et ei kõnetanud, ei meeldinud, ei haaranud. Kõnetas, meeldis ja haaras ka omal moel. Toonaste sündmuste valguses oleks saanud kirjutada palju hullumeelsema loo. Kuid seekord oli nii ja loodan, et see teistmoodi lugu samal ainesel tuleb veel, sest Piret sõnas Terevisooni saates, et kogu Hedwig Bülli elulugu kajastav materjal sellesse raamatusse ära ei mahtunud. Seega lootust on. Seda enam, et meie ajaloosalvest on võtta nii huvitava elukäguga isiksus nagu Hedwig Büll.

Patt ei ole eksida, kui tõde ei tunne, patt on eksimust mitte tunnistada lk 70

Millal on õnn üldse täielik? Kas siis, kui hinges on rahu? Kuid see oli vaid ju viivuke, sest  hing tahab alati juurde saada, uut saada, kisub kisub parema poole. Lk 102

... hirm ja ebakindlus, kaks suurt vaala, millel seisab kogu maailma nõrkus ja patu raskus lk 122