Maia

 

Anni Blomqvist „Maia“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

186 lk

Ongi käes Tormisaare Maia lugude kolmanda raamatu kord. Pärast sõjapaos oldud kuid kolib pere tagasi oma Tormisaarele. Seda argist kodust elu on juba igatsema hakatud, sest külas on hea, aga kodus kõige parem. Maia toimetab argitoimetusi, sünnitab lapsi, Janne hoolitseb kõige selle eest, mis meeste pärusmaa. Õnn aga tuleb ja läheb ning elu saadab teele hetki ja sündmusi, kus pisarad on vaid kurbuse väljenduseks. Südi pere ei kaota lootust isegi siis, kui selle raamatu viimased jõulud peab veetma laudas.

Jätkuvalt paneb imestama Janne ja Maia ühtehoidmine ja koos toimimine. Mees on perepea, pere tugi ja tarkus, naine alalhoidlik pere kooshoidja, kes on üsna allaheitlik ja enesekriitiline. Samas oli see vist ka ajastule kohane. Tarka meest eraklikul saarel on väga vaja, merel ei saa toimetada uisapäisa, tuult ja hoovusi peab oskama lugeda, muidu ei ole saarel võimalik ellu jääda. Mingis mõttes isegi imetlen toonase elu lihtsust.

Raamatus on suur tekst ja lugemine lausa lendas käes. Ühe õhtu raamat.

Oli lahe lugemine! Jätkuvalt!

Ootan neljandat lugu!

Rumeenia: tõsimeelsed päevikud

 

Imre Siil „Rumeenia: tõsimeelsed päevikud“

Kirjastaja: Imre Siil, 2019

240 lk

See raamat on mul pea aasta öökapil seisnud. Nimelt möödunud aasta juunis külastasin Rumeeniat ja alati on hea selleks, et nähtut parmini mõista, lugeda ka mõnda reisikirja või midagi muud analoogset. Nii ma Imre Siili kirjutatu valisin, ja raamatut edasi-tagasi tõstsin. Lihtsalt ootas oma aega.

Hr Siil oli Eesti konsul Rumeenias, seega kontakt ja kogemus vahetu. Raamat on kirjutatud osaliselt päeviku vormis, kuid päevik ta otseselt siiski ei ole. Ülevaade on igati põhjalik, käsitletakse erinvaid teemasid, s.h linnad, loomad, loodus, mustlased, maavärinad, ehitus jpm. Tegelikult pea kõike, mida turist ühe maa kohta teada tahab. Ka nurkusenoot käib raamatuga kaasas, sest Imre abikaasa, keda enam meie maailmas ei ole, on samuti oma märkmete kaudu andnud panuse sellesse raamatusse.

Minu jaoks oli siin palju äratundmist, sest kõik see Transfăgărășan´i piirkond ja läheduses asuvad linnad olid kenasti lahti kirjutatud. Nii et pea aasta hiljem tulid mälestused mälusoppidest esile. Fotosid on ka piisavalt ja neidki oli põnev uurida.  Muidugi läheb elu edasi ja 2019 on tänapäeva kiire elu arengu mõttes muutnud kindlasti palju ka Rumeenias, kuid põhiosas on see lugu autentne.

Minu jaoks oli Rumeenia positiivselt üllatav ja meeldiv, kus kaasaegne ja vana käivad käsikäes, s.t maanteel võib kohata lambakarja kellad kaelas, ratsanikke karja ajamas. Üldiselt oli puhtus ja kord, maanteed heas korras.  Ja siis need mõmmikud, kes käivad sellel kuulsal Transfăgărășan´i serpentiinide ääres hängimas, mõnel lapsed ka kaasas, olid küll unustamatu vaatepilt. Rumalad turistid söödavad neid, vaatamata keelavatele märkidele. Nägime kümmet sellist karu, kahel emmel pojad ka kaasas. Ühest küljest kahju, et inimene nii rumal on ja halvad kombed metsloomale külge poogib, teisalt poleks neid karusid me näinud.

Minu poolt on kindel soovitus raamatule ja kes Rumeenias käinud ei ole, tasub minna!

 

Jahmatus ja värinad

Amelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“

Prantsuse keelest tõlkis Eva Koff

126 lk

Kirjasts: Varrak, 2006

Autobiograafiline lugu. Amelie läheb tööle tõlgina ühte Jaapani suurfirmasse. Tema võõramaine päritolu (belglanna), loomuomane ambitsioonikus ning algatusvõime ei sobi aga Jaapani korporatiivse hierarhiaga kokku.  Tema tööülesandeid aina alandatakse, viiakse alamasse astmesse, kuni tualettide koristamiseni. Naine siiski ei anna alla.

Absurdne ja tragikoomiline lugu, kus põrkuvad omavahel läänelik arusaam ning Jaapani kollektiivsus ja sealne hierarhia. Üldiselt oli seda üsna lõbus lugeda, sest ega siin ei tehta nalja ainult Jaapani üle, natuke tögab ta ka iseennast ja oma jäärapäistust. Mingid olukorrad on ikka lausa idiootsed. Igatahes see tekst ja see loodud lugu eristuvad ikka väga tavalistest narratiividest. Aga ikka tahaks teada, kuhu see jant töökohas välja viib.

Mulle sobis see lugemine!

Õunamaa

 

Dörte Hansen “Õunamaa”

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 2026

245 lk

Hildegard von Eckhoff põgenes Ida Preisimaalt koos viie aastase tütre Veraga ühte põlistallu Põhja-Saksamaal.  Naine, kes oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, ei kohanenud eluga talus. Hildegard suundus Hamburgi. Vera aga jäi ja elas aastakümneid lagunema kippuvas majas, ümbritsetud kaosest aias ja oma sisemaailmas. Metsikuna näiv Vera oli okkalise loomuga ning külainimestes tekitas kartust.  Aastakümneid hiljem on Vera ukse taga tema õetütar Anne oma lapsega. Kahel esialgu võõral naisel on rohkem ühist, kui nad arvatagi oskaks.

Väga kõnekas romaan, kus on palju põnevaid tegelasi (lisaks Annele – Veerale ka külainimesed) ning mitmed erinevad liinid. Siin kajastub põlvkondade vaheline side ning ajaloolise mälu kontekst. Kogu seda põnevat piirkonda ilmestab viljapuuaedade võlu – õunapuud on sealse piirkonna elu oluline osa. Loo kesksed naised on ilmselgelt haavatavad, kuid väga tugeva natuuriga, kes kannavad perekonna saladusi, omaenda üksindust ning on valmis ka leppima. Nii et psühholoogilselt väga sügav ja erilise atmosfääriga maaelu raamat, kus tekst on üsna napp, kuid konkreetne, hea oli lugeda.

Mulle meeldis see olustik ja need naised ja ka mehed. Kõik meeldis!  Väga kõnekas lugu!

 

Sa võisid olla ilma emata, ilma külalisteta, valga laudlinata, sa võisid istuda üksinda köögis koos väikese vildaka mehega ja süüa supilusikaga torti, sellest polnud hullu midagi. Hull on vaid siis, kui sind seejuures nähti. Siis oli väga hull lk 178

 Muusika raamatust: 

Mr Nasty: eksirännakud narkomaailmas

 

Cameron White „Mr. Nasty: eksirännakud narkomaailmas“

Tõlkis Helle Nittim

Kirjastus: Sinisukk, 2007

Sari: Must päike

319 lk

Sri Lankal ühes hotellis hakkas silma sealsest raamaturiiulist eesti keelne raamat. Tegin klõpsu ja kodus uurisin lähemalt. Kuna see raamat mu teele oli sattunud, siis see lugemine oli nagu kohustus. Olen endale sellise isikliku väljakutse võtnud #kuinäenreisileestikeelsetraamatutsiisloen.

Saada diileriks, oli Cameroni teadlik valik. Ta armastas ise tarbida ja vahendeid oma sõltuvuse toitmiseks oli leida üsna kerge, sest tal oli julgust otserünnakuks kontaktide otsimisel – noor mees hakkas narkot müüma, luues lõpuks ka ise oma võrgustiku. Siiski oli temas see miski, mis tajus oma teekonna valet suunda ning korduvad loobumise katsed kandsid lõpuks vilja. Kuid enne seda oli allakäigutrepi kõver üsna järsk.

Õpetlik ja hoiatav tõsielulugu just noortele, kes oma teekonda laias maailmas, iseseisvuse radadel alustavad. Minu jaoks siin eriti midagi köitvat ei olnud, sest see narkoteema on õnneks võõras. Aga nii ülejala ma ta läbi lugesin, 

Tõesti sündinud lugu

 

 Kristin Otsalt "Tõesti sündinud lugu"

2025

120 lk

Iga inimene võiks lähedastele panna kirja oma loo. Kui oleme noored, siis need vanavanemate ja vanemate lood nii väga ei huvita, sest oma elugagi palju tegemist ning prioriteedid on teised. Vanuse kasvades hakkavad tekkima küsimused. Paraku võib nii olla, et vastajat selleks küsimuste ajaks ei olegi. Olen seda kirjutamise mõtet pikalt veeretanud, aga veeretamiseks on see jäänud. Nüüd aga, mil minu üks lastest selle raamatu pihku pistis sooviga: kirjuta, polnud mul enam pääsu.

Raamat on jagatud peatükkideks, ette on antud küsimused ning mälusoppides sobrades panin meenunud lood ja laulud kirja. Väga lihtne see tegevus ei olnud. Kui oled harjunud trükkima, siis see kirjutamine lihtne ei olegi: ranne väsib, käekiri tuleb kohutav ning sodimisi tuli ka ette (käsi liigub kiiremini, kui aju). Aga tegelikult oli see üsna kosutav ja armsalt nostalgiline tegevus. Mälu on nii nagu ta on - mingid asjad  unustuste hõlma vajunud, eredamad asjad meeles ja millegipärast on need eredamad just need, millel mingi halb konks juures. Aga muidugi on olnud ka ilusaid hetki ja armsaid mälestusi.

Kirja panemiseks ruumi on, kuigi minul on nii suured tähed, et mõne koha peal tundus seda ruumi ka nappivat. Aga iga peatüki lõpus saab jagada mõtteid vabas vormis. Iga peatüki all on ka joonistamise koht, mis on mulle kõige keerulisem. Samuti saab lisada fotosid.

Igatahes oli vahva kirja panna oma lugu ning loodan põlvkondade kestvusele!

Igal pool on hea, kuid kodus on kõige parem 💓

Meri naabriks

 Anni Blomqvist „Meri naabriks“

Rootsi keelest tõlkis: Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude teine raamat.

Janne ja Maia on kolinud Ahvenamaa saarestiku üksildasele Stormskäri laiule, kaugele muust tsivilisatsioonist. Ehitatakse maja, rajatakse kodu ning sünnivad lapsed. Argine elu liidab neid tugevasti ning armastus ei väljendu mitte sõnades, vaid pigem tegudes. Kõigega tuleb ise hakkama saada, sest meri hoiab mitu kuud jäävangis.  Maiat saadab pidev mure laste, Janne ja üleüldise hakkamasaamise pärast. 

Karm ja kasin elu on täis soojust ja lähedust. Ja minu arvates just seda see lugu meile õpetama tulebki, et tormid ja rajud sünnivad sõltumata meist, kuid omavahelist soojust ja hoidmist ei takista vallid ja kraavid, kui tunne on õige ja tahe on suur. Samuti hoiab see lugu ajaloolist mälu ajast, mil vokiratas veeres vurinal, tehti ise juustu, kooti kangast ning oodati meest merelt koju. 

Hea ja lihtne lugemine! Ootan järgmisi..

Pole mõtet vaevata pead selle päevaga, mida me veel näinud ei ole lk 140

Teekond laiule

 

Anni Blomqvist  „Teekond laiule“

Rootsi keelest tõlkis Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Mere ja pere lood on minu jaoks tõmbavad, ja kui tuli teave Tormisaare Maia lugude ilmumisest, siis muidugi lugeda! Tegemist on Ahvenamaa lugudega ning tegevus 19. sajandi algupoolel.

Saarel elatakse aastaaegade ja tööde rütmis, loodus määrab, millal miskit tööd teha saab ja suvel rügatakse selle nimel, et talvel jätkuks süüa ja sooja. Ka Vestergardi peres käib elu töötähe all. Tööd teevad kõik, nii noored kui vanad, vahe on vaid jõukohasuse jälgimises. Suurperes ei saa hõlpu seega keegi. Ka südameasjus ei saa omatahtsi otsuseid teha. Kui Maia kihlatakse teise kihelkonna Jannega, on tüdruku pettumus suur, sest tema süda tuksub salaja Magnusele. Ja ega argielu sel südamel nii väga tuksuda ei lasegi, sest töö tegi toona inimesi õndsaks.

Tee tööd ja näe vaeva ning kusagil on armastus ka, on selle loo teema. Vaatamata sellele, et elu on karm, ei ole see raamat trööstitu, pigem ikka rõõmsapoolne. Palju kõneldakse toonasetest kommetest, tavadest, mis näisid olevat raiutud lausesse: elu aeg on nii tehtud ja teisiti ei ole võimalik. Jumalakartlikkus ja pühad uskumused on selle loo keskmes samuti.  Omamoodi tore on lugeda toonast murret – dialoogid on kõik murdekeeles, mille lugemine alguses oli isegi keeruline, aga samas ka midagi tuttavlikku oli selles murdes. Kujutan ette, et ega see tõlkimine ka kõige lihtsam ei olnud. Nii et, tegemist on mõnusalt kulgeva ja ladusa looga, mis kutsub lugema ka järgmisi.

Film on selle raamatu ainetel valminud 2024. aastal.

Sombused päevad võivad tunduda väsitavad, aga kui kevadine päike hakkab aknast sisse piiluma, ei saa keegi tares väsimust tunda, sest tegu on võidujooksuga töö ja aastaaegade vahel lk 95

Testament

 

Nina Wähä „Testament“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

Kaugel Põhja-Soomes elab perekond Toimi, suurpere kus on isa, ema ja terve rida elus ning ka mõned surnud lapsed. Isa Pentti ja ema Siri kohtusid Talvesõja ajal, mil põgus kokkupuude pani neil südamed teisiti tuksuma ning selle tagajärjel tekkis pere. Põhjamaa ja ajastu rasked olud ning ka lihtsalt ebaõnn nende elu õnnelikuks ei teinud. Iga pereliige kandis oma koormat helluse puudumise ning ühiskonna heakskiiduta. Ja siis ühel hetkel on majas ka surnu, kelle lahkumise asjaolud näivad olevat mõne pereliikme südametunnistusel. Kuid kelle?

Selles loos võetakse perekond Toimi osadeks, lahatakse kõik liikmed üksipulgi läbi, kaasaarvatud eelnevad elud ja nende taust. Nii et liblikatest ja lilledest see raamat ei räägi. Kõik ei ole alati ilus ja enamasti ei olegi. Aga need elud ja see inimhingede lahkamise tulemus paneb mõtlema inimloomuse üle üldiselt. Suure pere toimimine on keeruline, kui elatakse üksteisega koos, aga teineteisest mööda, kui vanemad pole või ei suuda, ei oska hellust ja armastust jagada. Mustrid korduvad. Iga laps korjab ühest n.ö kodusest kasvubaasist üles erineva pagasi.

Mingis osas meenutas „Testament“ mulle  Anneli Jordahli „Karuküti tütreid“, sest Põhja-Soome, suur pere, kasvamine ja kujunemine ning rootsi autor on taas kolinud raamatu tegevuse Soome.  Väga palju oli neid kohti, mida tahtnuks välja kirjutada, meelde jätta. Mulle sobis see lugemine väga. Siin oli salapära, inimene lahti seletatud kõigi oma ihade ja soovidega. Raamatu lõpp võttis küll pisut nõutuks, aga siiski oli iga sentimeeter raamatust väärt lugemine.

Enne katastroofi ongi ju elu tavaliselt kõige ilusam lk 174

Surm – veelahe, hirmu valvur. Inimene ehitab ratsionaalselt ja hoolega omale ühiskonda, korraldab oma elu, aga lõppjaama jõudes seisab ta hirmust halvatuna ja oiates, palvetades, paludes ning kaubeldes. Natuke aega veel elada, natukene veel lk 198

Kas tegelikult on nii, et kõik inimesed, kõik lapsed on läbi aegade sügavalt ebanormaalsed ja erivajadusega, ja ainus, mille poole püüelda, on luua eeldused, mis võimaldaks neil kasvada vähem hälbelisteks kui nende vanemad? Kas see on ainus millele loota? Lk 442

Aeg liigub läbi inimese kummaliselt. See on ühteaegu täiesti läbipaistev ja kerge, voolates nagu vulisev oja pehmelt ja sõbralikult, ja inimene laseb end petta uskumusest, et aeg ongi see ainus hetk, korraga liikumatu ja sulgkerge. Kuid aeg ei ole üksnes too oja. Aeg liigub kõikjal, kõikides kohtades, kõikide vanuste hulgas, ja seal, kus meid ei ole, on aeg halastamatu ja karm lk 255

Intermezzo

 

Sally Rooney „Intermezzo“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Varrak, 2025

394 lk

Olen lugenud Sally Rooney varasemaid raamatuid ja miski temas on, mis mind tema järgmist romaani haarama pani.

Peter ja Ivan on vennad, kellest vanem Peter on advokaat ja noorem tippmaletaja. Suhted omavahel on pigem külmad ning hiljutine isa surm neid ka ei lähenda. Kui Ivan armub endast tunduvalt vanemasse Margareti, ei suuda Peter kommentaare endale jätta ning suhtemõra süveneb veelgi. Samas on Peter ka ise kimbatuses, sest temagi armuasjades on omad keerdkäigud, nimelt armastab ta kahte naist ning ta ei ole kindel, kuidas kõik need olukorrad lahendada.

Rooney oskab erinevaid tundeid lahata iga kandi pealt. Ta harutab need lahti üsna peensusteni ja päris sügavuti. Tekst on tihe, dialooge vähe, ka dialoogina kõlavad vestlused on pandud n.ö ühte jorurusse, kuid sellega harjub üsna kiiresti. Raamatu tegelased ajavad kohati närvi, sest üksteisest räägitakse mööda, mõeldakse ühte, tehakse teist, kuid lõppude lõpuks see ongi elu. Inimesed on haavatavad, elavad leina erinevalt läbi, samas ka vanusest tulenevad eriarvamused ja tabud on teema..

See lugu oli temaatiliselt väga lihtne, võiks isegi öelda, et mina sind ja sina mind, ja mis sellest ikka, kuid selles oli mingi sõnulseletamatu sügavus. Siin ei juhtu justkui midagi. Pikk romaan koosneb peamiselt rääkimisest, mõtlemisest ja malet mängitakse samuti. Kuid neid omavahelisi täiesti argiseid suhteid lugeda ei olnud üldsegi igav, see liim, mis lugeja raamatukülge kleebib, oli täiesti olemas.

Mulle meeldis ja soovitan kõigile, kellele meeldib sügavam analüüsivam tekst.

Ideaalide omamine tähendab lihtsalt seda et sind motiveerib miski muu kui enese huvid. Lk 146

Kas inimlik seksuaalsus ei sisalda mitte alati haletsusväärset tuikavat ebakindlust, millele on kohutav mõelda? Lk 189

Lennuhirm

 

Erica Jong „Lennuhirm“

Tõlkis: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

357 lk

Minu lugemislauale sattus raamat laadis: üks lugu viib teiseni. Lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“. Nii ma siis selle raamatuga maadlema hakkasin. Ütleme nii, et kergelt see ei tulnud.

On 1970-ndad aastad. Isadora sõidab koos psühholoogist abikaasaga tolle erialasele konverentsile.  Sellel konverentsil tekib naisel tõmme teise psühholoogi Adrianiga. Isadora jätab oma abikaasa ja soostub kaasa minema n.ö trippima tundmatusse koos sisuliselt võõra mehega, kes teatava karismaga suudab naist manipuleerida niivõrd, et too unustab paljudki väärtused. Teekond paneb siiski Isadora endasse vaatama ning mõttes käima ka mineviku radadel.

Üdini seksuaalne raamat, siin ei kirjeldata akte, vaid seksuaalsusele on antud vabam tõlgendus, ihal on elus kandev jõud, partnerite vahetamine on ok,  ennast saab väljaelada ka vaid seksuaalsuse kaudu, seks on nagu elu ainus mõte. Igatahes Isadora elu oli kirev, samas  keeruline, sest eneseleidmine läbi seksuaalsuse toob kaasa segaseid juhusuhteid ja kahtlaseid valikuid, mis omakorda toodavad sisemist ängi. Paljud psühhiaatrid ütleksid: otsib oma isa.  Saan aru nii, et mingis osas on see lugu autobiograafiline, millel omad lisandid juures.  Omaette kasti moodustavad psühholoogid – nad on nagu kamp veidrikke, kes vajaksid samuti abi.😀

Raamatus on väga palju arutlemist, filosofeerimist, viiteid Freudile. Nii mõnelgi kohal panin raamatu kinni ja mõtlesin pikemalt loetu üle. See tekst lihtsalt vajab seedimist. Sest elus on miljonid vastuolud: tahame olla truud, aga kujutleme teisi, tahame olla ausad, aga liialdame, tahame olla siirad, aga oleme silmakirjalikud jne. Samas vaatamata hullumeelse elu kirjeldamisele ei teki mõtetki midagi  hukka mõista ega ka heaks kiita. See on lihtsalt üks omanäoline elu, mis aitab mõtestada naist ka feministlikumast vaatenurgast – Isadora üritab leida oma rolli maailmas, kus rollid: ema, tütar, abikaasa on ammu ette kirjutatud ja peaksid olema iseenesest mõistetavad.

Raamatus loetakse Steinbec´i "Vihakobaraid". Ma ei tea veel, kas võtan selle väljakutse vastu :)

Kuid "Lennuhirmu" julgen soovitada neile, keda ei häiri elupõletamise steenid ja analüüsiv tekst.  

Iga süsteem muutub hullusärgiks, kui visalt nõutakse, et kuuluksid sellesse – tervenisti ja huumorivabalt. Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle lakkamatult naermisse. … sellesse, et ellu suhtuti kui vastuoksuslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooli, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset lk 153

Emajõgi

 

Astri Kleppe „Emajõgi“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

198 lk

Nad elasid Rootsis. Norra juurtega Sunniva armastus Jaagu vastu ei tärganud kohe, see juhtus aegamööda. Mees oli temast vanem, võõramaine, karismaatiline ja haritud.  Sõprus viis abieluni, mis äratas naises huvi mehe sünnimaa Eesti- ja  tema perekonna ajaloo vastu. Seda enam, et 1939. aastal mõrvati Tartus tuntud poliitiku poeg, Jaagu isa, mõrvajaks Jaagu ema. Kui nüüd vabaduste tuules avanes perel Eestimaal elavat ema ja sugulasi külastada, oli Sunnival huvi süveneda sügavamalt ajaloosse ja ka tõde teada saada.

Kui esialgu kõlab sõna mõrv kriminaalsena ja seda kriminaalsust sellest loost hakkasingi otsima, siis tegelikkuses see nii ole. Tapmine on vaid üks osa perekonna traagilisest loost. Pigem on see raamat inimsuhetest ajastute tuules, s.t me sõltume ikka väga ajast, kus me elame ja muidugi ka inimestest me ümber. Kuid eelkõige on raamat kodumaadest, juurtest, keele ja kultuuri säilimisest ajastute kiuste. Ja ikkagi saladuslikust, päriselt aset leidnud mõrvast, mis jäi toona oma tähelepanult alla Stalini-Hitleri algatatud tragöödiale  ning sai seetõttu teise tähenduse. Tegelased loos on väga sümpaatsed, pahemeelt ei teki isegi endise mõrvari suunal. Kõike kuidagi nenditakse, et nii oli ja see on fakt. Samas on midagi ilusat, poeetilist ka olemas.  

Minu jaoks avas see raamat end lainetena, kord tabasin end mõttelt, et nii hästi ja vaimukalt kirjutatud, ja samas tundus jällegi kuidagi lihtsakoeline. Kuid see miski, mis nahavahele poeb ja mille üle pikemalt juurdlema jäin, on olemas. Sest see lugu, need katkendlikult avatud erinevad eluetapid, meie riigi ajalooliste sündmuste käsitlemine mõjusid austustäratavalt, kirjutatakse need Sunniva, ühe tegelikult ju võõramaalase vaates. Ja ka kõik need omavahelised suhted, natuke katkendlikud, üle aastate,  on soojad ja südamlikud. Selles loos on hästi palju tahke, ja need on kantud isiklikust seotusest (autor on Eestiga seotud).

Meeldis!

Aeg ei ole muu kui sündmuste kirjeldus, ning kui kõik saaks koguda kokku ühteainsasse punkti, kui saaks maailma ja ajalugu käes hoida ja lähedalt uurida, siis ehk oleks võimalik mõista, kuidas see kõik kokku käib lk 33

Kõik toimub samm-sammult, juhuslikult ja samas mitte. Võib olla just nii saatus tegutsebki, minutipealt planeeritult ja samal ajal juhuslikult, nagu kunstnik, kes kasutab juhuslikult ta teele jäänud materjali lk 189

Ehk on võimalik saatust valida, küllap on hetki, kus see valitakse. Lk 189

Iga teine lugu

Mariann Treimann „Iga teine lugu“

Kirjastus: Parimblogi, 2026

270 lk

Tinderis machis neil kohe. Ka esmakohtumine jättis mulje, mis andis tõuke armastuse tärkamiseks. Mees oli hooliv, tähelepanelik, galantne, nägus, märkav,  lisaks lilled, toredad žestid, head söögid ja vahuveinid - millise naise süda ei sula sellise härraga kohtudes. Ka Kerli sulas vaatamata mõnele ohumärgile, ja suhe võttis ta endale koos kõigega. Mingis osas oli see kooselu lapsepõlve taaskogemine, mingis osas silma kinni pigistamine/enesesalgamine, mingis osas eemaldumine ja hukatus.

Mallu mõttel on loogikat ja hoogu ning sulge valdab ta hästi. Selles loos on neli liini: ema ja tütar, sõbrannad omavahel, Margus ja Kerli, Kerli ja terapeut ning need liinid veavad hästi välja. Lugu ise on lihtne ja loogiline, kahjuks ju elust endast. Vägivalla teema on aktuaalne inimsoo hulgas alati olnud ja sellest peab rääkima. Välja on toodud ka n.ö kaaskannatajad, keda otseselt ei lööda, kuid peresisene tragöödia teeb haiget ohvri lähikondsetele samuti.  Kahjuks mõni mees ei või ealeski kaaslast enda kõrvale tahtagi, sest omamisinstinkt on liiga suur. Elus on sageli nii, et mustrid korduvad. See lugu on kirjutatud kannataja poole pealt. Üllatama panev oli lõpplahendus. 

Märka vägivalda, ega muud ei olegi kokkuvõtteks öelda. Manipulaatori küüsist ei ole lihtne pääseda, seda kinnitab ka see raamat.

…vägivald ei alga löögist. See algab lootusest. Lubadustest. Sellest, et vahepeal on jälle hea. Ja iga kord, kui on hea, usub inimene, et  see ongi tõeline versioon. Et halb on erand lk 268

Karude kuningriik

 

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Tõlkis Eve Soonest

Kirjastus: Tänapäev, 2026

262 lk

Sarja „Looduse lood“ raamatuid olen varemgi lugenud, kui nüüd raamat mõmmikutest ilmus, panin talle kohe käpa peale J Oli mul ju au nende nunnude loomadega Rumeenias vabas looduses kohtuda, s.t karud olid looduses ja mina turvalises autos. Seal käivad karukesed lihtsalt hängimas ja toitu nurumas maantee ääres. Loomulikult on lollid turistid seda neile õpetanud. Igatahes need kohtumised olid väga meeli erutavad inimesele, sest nii mõnelgi karuemmel olid lapsukesed ka kaasas. Mürakarud mürasid omavahel ja emme vaatles elu. Mida karud tundsid, sellest ja paljust muust jutustabki see raamat.

Lihtsas jutustavas vormis räägitakse erinevatest karuliikidest, legendidest, karude toitumise viisidest, arengust aastasadade jooksul, inimkäitumisest karude suhtes ajalooaegade vältel ja paljust muust. Muidugi jutustatakse kogemustest karudega kohtumistelt, karude levikualast ning karudest ka Eestis (selle osa on kirjutanud Egle Tammeleht), Alaskal ja Rumeenias.

Minu jaoks oli see põnev lugemine – loed nagu head põnevikku, sest vahvaid seiku on siin palju ning kui  see loetu ka kahe kõrva vahele kinni jääks, siis targemaks saab ka. Kuid peamine on, et raamat paneb mõtlema loodusseaduste üle laiemalt.

Religioonid, mis nimetavad inimest looduse krooniks, kindlustavad looduse ja selle loomingu alluvusseisundi. Kiskjast saab röövel. Lk 85

 

Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Võõraid on lihtsam armastada

 

Liisi Õunapuu „Võõraid on lihtsam armastada“

Kirjastus „Varrak“, 2026

199 lk

Suures kaubakeskuses töötab palju inimesi, kes omavahel üksteist ju mingil viisil teavad, aga samas on ka võõrad. Omad kokkupuutepunktid, meeldimised, sümpaatiad on selleski kogukonnas. Kelle jaoks on naaberpoe müüja silmarõõmuks, kelle jaoks murede maandajaks, kellega on tore koos küpsetada, kelle käest saab alati õigeid lilli kallimale. Suur kaubakeskus elab sisemiselt oma argist elu kogu oma ilus, rõõmus ja valus.

Minu jaoks oli see lugu vahvalt kastist välja juba seetõttu, et selle loo kulgemise keskkond eristus. Kaubanduskeskus on nagu omamoodi sisemine kommuun, kus sealsete töötajate vahel hakkavad tööle kõik inimlikud suhted, paljastuvad iseloomud, tekivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ja võib olla on lihtsam ka oma sümpaatiat väljavalitule näidata, sest nii palju poode kokkukoondavas paigas ju abivahenditest puudus ei ole: sefiirikorvikesed, lillekimbud ja muud mudru J on kõik käepärast.

Lisaks poeb pealkiri hinge, kriibib miskit.

Lugu on kirjutatud südamliku huumoriga, on vaimukas, helge ja hästi jutustatud.

Mulle meeldis väga!

 

Olku. Laul inimlikkusest

 

Helen Eelrand „Olku“

Kirjastus: Pegasus, 2025

232 lk

Olav Ehala elulugu kutsub lugema, sest hr Olavi on silma jäänud, kui  loomuomaselt andekas, särav, silmapaistev, hea huumoriga. Nii kõlas ka see raamat, mõnusalt humoorikas, kirjeldab vahvaid krutskeid, naljakaid juhtumisi, kuid ka inimlikku headust, töökust, häid juhuseid. Kõnelevad ka pere ja sõbrad ning sõpru Olku ümber on palju. Selliselt kokkuvõetuna elu näib igati õnnelik, või on see ka oskus ebaõnne mitte kinni jääda ning keskenduda vaid paremale.

Minu jaoks oli siin ka äratundisrõõmu kohti. Nimelt käidi Heidi Tammega Pärnu-Jaagupis esinemas ning muidugi kaasnesid ka sellega seiklused.  

Lisaks nimetab ta siin kuulsaid sugulasi, neist ühe nimi on minugi suguvõsas. Veidi genis tuhlates saan lisada ühe kuulsa sugulase oma suguvõssa juurde 😊

Olen käinud ka Olku juubelikontserdil. Elu ilusaim härdaim hetk oli, kui ta laulis „Vanamehe laulu“, seda kuulata ilma pisarateta ei olnud võimalik.

Kiire ja armas lugemine!

Polinale

Takis Würger „Polinale“

Saksa keelest tõlkis Mari Tarvas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

258 lk

Hannes Prager on sündinud talent, tema kõrvus heliseb muusika ja ta suudab komponeerida imelisi meloodiaid, kuid tema natuur hoiab ande n.ö vaka all. Poiss on tundliku loomuga ning ta ei harmoneeru igaühega. Lapepõlv lagunevas rabavillas koos veidrikust Heinrichi ja emaga on harmooniline. Sõprus Polinaga tundlik ja armas, kuid elud viivad neid  eriteed ning noore mehe hinge jääb vaid igatsus. Selle asemel, et vallutada maailmalavasid, asub Hannes tööle kolimisfirmasse klavereid transportima. Kui aga on klaverid, kas siis loomuomane kutse mängida, saab allutatud? Muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Väga tundlik ja armas lugu, täis muusikat, igatsust, eneseotsimist, enesehaletsust ja püüdu elu absurdsusest üle saada. Samas kihte on siin natuke rohkem kui see, et keegi igatseb kedagi. Pealtnäha on kerge alla anda, lasta elul lihtsalt voolata ning juhustel oma töö teha. Aga kui on väikegi eesmärk, siis võivad ka juhused ette sööta õigeid inimesi, häid klavereid. Lugu on ühtaegu nii kurb, kui ka lootusrikas.

Millegipärast kangastub lugedes „Für Elise“ -  ei oska ette kujutada, kuidas võiks kõlada Polinale (võib olla midagi analoogset).

Imeilus raamatukujundus lisab alati meeldivust juurde, ja lisaks on selles loos see x-faktor on olemas, mis kutsub lugema.

Kes on üksildane, ei saa kedagi kaotada lk 147

Jumal on andnud sulle kõige paremad kõrvad  kogu maailmas, kuid sa ei ole ikka veel õppinud nendega kuulama lk 198

Võib olla on armastus lihtsalt teine sõna lootuse kohta lk 256 

Rongilapsed

 

Viola Ardone „Rongilapsed“

 

Itaalia keelest tõlkis Kaidi Saavan

 

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

 

287 lk

 

Kommunistliku partei idee on viia Napoli vaeseid lapsi rongiga põhjapoole talvituma, n.ö söömile, kostile, et nad siis kosununa pere rüppe naasta saaksid. Sama tee ootas ka seitsme aastast Amerigot. Kaose keskel kasvanud poiss on nutikas, kuid kodupaika jäänud emale oli  laps pealtnäha nagu umbrohi, nagu karistus. Uus perekond märkab poisi andeid ja kingib talle uue elu. Kuid ka see uus elu ei vabasta minevikust, mis täiskasvanuna võib tuua uue nägemuse.

 

Lihtne, dramaatiline ja haarav on see lugu. Lugu truudusest, lõhestatusest oma päritolu ja tegelikkuse vahel, mida ühtepidi ei mõista ja teisalt tuleb ka see mõistmise pool sisse.  Oluline roll on siin kingadel, mis on kui staatuse sümbol, Napoli laste kingad on määrdunud ja pigistavad. Põhja pool on võimalus uutele mugavatele kingadele. See lugu kisub kaheks, ühtepidi on hea meel Amerigo üle, teisalt on emast kahju, kahju tema valikute pärast, kahju Amerigo hingelise segaduse pärast. Aga lõpp oli pigem helge. Ja helgust lisab lapse nägemuses jutustus.

 

Nii et – soovitus!

 

Mu käsi andis lubaduse ja hakkas tulevikuplaane tegema. Nagu juhtub siis, kui sa armud lk 271

Minu Panama

 

Kadri Maripuu „Minu Panama“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

279 lk

Minu Panama on seikluslik ja sisekaemuslik lugu. On ju ühe ukse sulgumise järel julgustükk kandideerida uude maailmajakku, täiesti teise keskkonda ning lasta elul end üllatada. Selles osas oli see raamat nagu seiklusjutte maalt ja merelt. Teisalt vaatab autor sügavuti enesesse ning seegi osa oli inspireeriv – miski ei ole võimatu. Ta harutas iseenda emotsioone heas rütmis troopilise looduse ning elustiiliga, seda oli hea lugeda. Kaugel maal pannakse proovile sõprussuhted, tärkavad uued suhted ning tekib ka kuuluvuse küsimus. Kus on kodu ja kuhu kuulub süda?

Kui paljud minu-sarja raamatud pühendavad palju teksti vaatamisväärsustele, siis Kadri keskendub inimestele ja tundmistele, kuid Panamat oli siiski piisavalt.  Kirjutatu tõi sealse looduse lopsakuse, skorpionite salakavala peitusmängu väga ehedalt kujutluspilti, nii et natuke nagu oleksin ise ka väikese varbaga Panamas käinud.

Ei ütle küll „sinna mina ei satu“, sest üllatusi võib elus ikka tulla, aga suure tõenäosusega on raamatu kaudu reis ainus reaalsus Panamast. Ja see oli tore reaalsus. Aus, siiras, tundeline.

 Lisaks mulle väga meeldis koos telefoniga lugeda, QR koodide taguseid avastada.😊

Võib olla ongi ränduri koht just kahe maailma piiril. Seal, kus kuskile ei kuulu ja samas kuulud igale poole natuke lk 125

Kogutud teosed

 

Lydia Sandgren „Kogutud teosed“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

687 lk

Kirjanik ja kirjastaja Martin Berg mõtleb oma viiekümnenda eluaasta künnisel möödanikule. Elu on pakkunud mõndagi: armastuse, perekonna, sõpruse, loomingu, kuid mingid asjad mööduvad, hääbuvad, teisenevad mõnikord paratamatult, meist endist sõltumata või siiski ka sõltuvalt. Ühel päeval Martini abikaasa, saladuslik Cecilia haihtub ja jätab kogu vastutuse Martinile. Mees pöördub mälestustesse 70-80ndate Rootsi, mil elu kujuneb, valikud vaatavad vastu. Kas ta toona toimis ta õigesti?  Sealhulgas vaatab ta tagasi ka oma kirjanikutee kujunemisele, loomeprotsessi raskustele.

Perekonnasaagad meeldivad mulle enamasti alati ja ka käesolev ei ole erand. Või siiski on, sest tegelikult ma lausa vaimustusin. Siin on lugu, millel intellektuaalne foon on koguaeg taustaks. Tekst on täis viiteid filosoofiale, kirjandusele, kunstiajaloole, mainitakse kirjandust ja kirjanikke, esitatakse küsimusi loomise ja loomingu üle. Näiteks, kas kirjanduse loomine on trauma või väljaelamine? Muret tuntakse kvaliteetkirjanduse nõudluse üle. Samas see tekst ei ole kordagi kuiv ega igav ning mitte ka liiga akadeemiline. Lisaks muidugi on nauditav lugu ise. Siin on palju salapära, sügavaid sõpruse tundeid, armastust. Tegelased on ehedad, lihast ja luust ning kõigiga on lihtne suhestuda.

See raamat ei ole kiirlugemine, vaid ikkagi lugemise nauding, mis puudutab. Lugu hargneb aeglaselt ning ca 700 lehekülje lugemine võtab aega.

No ja killuke Eestit leidsin ka raamatust, nimelt oli Per´i vanaisa eesti pagulasest ettevõtja lk 424

Mulle väga meeldis!

Eksistents ei ole lõppude lõpuks midagi muud kui üksainus suur väljakutse julgeda. Lasta lahti ja liuelda tundmatusse lk 277

Kes ei ole oma võimete piire kombanud, ei tea, mida ta suudab.  Lk 307

Indiviidi elulugu oli soo, mis koosnes fragmentaarsetest mälestustest, teiste inimeste juttudest, teadvustamata stiimulitest pöörata tähelepanu sinna või tänna lk 370

Aga pooleli olev katse jätab sulle unistused alles; nurjunud katse puhul kaotad alati midagi. Terve elu on võimalik elada nii, et sul jooksmata maraton veel ees, kuni vanus vabastab su ohtudest ja pingutustest … lk 437

Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga lk 447

Kirjanduse otstarve seisneb kohtumises lugejaga, sünergias, mis sünnib, kui tekst puudutab inimese salajasi hingesoppe. Lugejata tekst on artefakt, kadunud aja potikild, mis huvitab heal juhul ainult mõnda arheoloogiahuvilist. Keele ja kirjanduse väärtus sõltub kokkuvõttes sellest, kuidas neid kasutatakse lk 606

 

Minu sõbrad

 

Fredrick Backman „Minu sõbrad“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

358 lk

Sellel maailmakuulsal maalil on kolm väikest kuju, keda enamus ei märkagi (nad näevad vaid merd ja paadisilda). Louisa aga näeb ja on neist kujudest lummatud. Tüdruku minevik on keeruline ja tulevikki näib trööstitu. Järjekordsel põgenemisel jookseb ta ühe vanamehe pikali, sealt alates muutub elu. Algab seiklus, mis viib teda kahekümneviie aasta tagusesse lugude maailma, mil need pildil olijad olid neljateistaastased noored. Nad  kõik on üks meie hulgast.

Taas Backman oma headuses. Ta võtab ühiskonna poolt väljatõugatud, eluhammasrataste vahele jäänud, annab neile hääle, mida mõistad, ja elad sellele kogu hingest kaasa. Mina küll tundsin nii. Ta hoiab nõrgemate poole, kohtleb neid võrdselt ning annab võimaluse. Nagu ka varasemate raamatute tegelaste puhul, on siingi kõigil midagi katki: kellel kodu, kellel suhted, kellel enesehinnang. Palju on vägivalda, aga on ka palju ilusaid hetki. Kord on nii kole, nii kole ja siis jälle heldimapanevalt ilus. Elus on paraku nii, et kõige ilusam ja kõige koledam võivad käia käsikäes ja siin loos on need nagu kaks vastandlikku poolt, mis kaaluvad üles ja alla. Raamat kulgeb nii, et pole võimalik ette ennustada, kuhu ta välja jõuab. Kui juba mingi mõttepojuke on pähe tekkinud, siis keeratakse aga vinti juurde ja selgub, et see mõttepojuke ei viinud kusagile.

Backmani võlu on see, et ta oskab nii lihtsalt ja nii palju öelda. Kirjutaksin välja vähemalt veerandi raamatust. Ta loob nii omanäolised karakterid ning süžeegi keerleb nagu karussellil ning  hoog peab alati lõpuni välja. Tema lugudes on indu ja ilu, inspiratsiooni ja tarkust.🙏

Olen Backmani andunud fänn. Iga tema raamat, mis loetud saab, kinnitab minu usku temasse, minu kiindumust ja armastust. Ma võtaksin tal käest kinni.💗

Kui raamatu lõppedes kurgus kriibib, silmis on pisarad (sa ei saa arugi, mille pärast sa nutad, sest kirjanik ju tegelikult säästab lugejat), saad aru, et see oli lugemisnauding.🙏

Kehv eneseusk on laastav viirus. Selle vastu pole ravimit lk 71

..kui rikkad väljas magavad, siis pole nad kodutud, vaid lihtsalt matkal lk 115

Sa oled kunstnik, kui sa lood. Sa oled kunstnik, kui sa näed maailma sellina, nagu see ei ole, kui sa vihkad valgeid seinu! Ükski sitapea kusagil ei saa otsustada, mis on kunst, keegi ei saa sind takistada armastamast seda, mida sa tahad, kogu muu jama üle maailmas võivad küünikud ja kriitikud võimu võtta … aga nad ei saa mingi kuradi nipiga otsustada, kui kõvast su süda lööb. … kunst on niigi piisavalt õrn küünal, selle võib üheainsa ohkega kustutada. Kunst vajab sõpru, kes varjavad tuult oma kehaga ja hoiavad käsi leegi ümber, kuni see suudab omaenda jõul suurelt ja eredalt põleda. Kuni see on põleng. Ohjeldamatu. Lk 176

Kedagi ei ole võimalik sõltuvusest välja armastada, kõik maailma mered on nende pisarad, kes on seda proovinud. Me ei tohi oma laste pärast surra, universum ei lase meil seda teha, sest siis ei jääkski enam emasid lk 179

Vägivald ei ole geneetiline haigus, vägivald on nakkus, see kandub nahalt nahale. Süda nakatub. Lk 267

 

Tüdrukune

 

Eia Uus „Tüdrukune“

Kirjastus: Postimees, 2019

217 lk

Kirjandusklubi suunab traditsiooniliselt lugemisrajalt välja astuma. s.t annab teema kätte ja nii satud lugema midagi sellist, mis muidu võinuks lugemata jääda. Seekord oli meil lugeda raamat, kus sõna UUS kas pealkirjas või autori nimes. Lähenesin ülesandele otse.

40 aastane Lilian on karjäärinaine, kel pole lapsi, koduloomi, tema elustandard  sisaldab ilusaid rõivaid, õhtusööke-jooke, seltskondlikkust. Elus on ikka ootamatused ning ettearvamatu koondamine lööb naise turvalisuse kõikuma. Nii elustvad ka vanad mälestused. Kohtumine Monaga, temas kakskümmend aastat noorema naisega, äratavad Lilianis aga hoopis teised tunded ning Mona jääb teda kummitama igal sammul.

Tüdrukune oli feministlik lugu, kantud naise kehadest, väärkohtlemistest, solvangutest, mis lastakse lendu meeste poolt, s.o ka hingelistest traumadest, mis on pigem vaimsed, kuid ka füüsilised ning mille algus on juba lapsepõlves. Mingil hetkel sai seda Mona järgi õhkamist palju ning dringid näisid liiga suur normaalsus, enam-vähem igapäevaelu osa. Umbes nii, et oleme nii erudeeritud, kuid samas ka kombelõdvad. Kuid lõpplahendus muutis minu arvamust ning lõpuks jäid mul loost ikkagi positiivsed muljed. Ma ei ole kunagi osanud mõelda  kooliaegsetele poiste lollustele tüdrukute suunal kui ahistamisele. Samas nii see ju siiski oli. Selles suhtes on see raamat vajalik lugemine eriti meestele. 

…naise raam on iseseisev, püss, võimekas, haritud, kõrgkultuurist läbiimbunud, hästi teeniv. Aga võib olla pole see mina? Võib olla ma tahan olla üle kõige kodune, kolme last trenni viia ja maniküüris käia ...? Või mis siis, kui ma tahan eskordiks saada, kui minu unistus on elu täis seksi ja raha? Kui minu suurim soov on saada missiks, kui mulle meeldib tähelepanu? Kui mulle meeldib olla sommeljee ja teenindada iga päev aina uusi ja uusi inimesi, võõraid õnnelikus teha oma tähelepanu ja toiduteadmistega? lk255

Siia lõppu sobib väga hästi Anne Velli lauldud "Südamevalu"

Näguripäevi naised näevad

juba plikast peast

istuvad tüdrukud tantsusaalides

seina ääres reas

saatus neil selline

ela ja oota

just nagu leti peal leib

tulgu siis keegi või ärgu tulgu...

 

Kõik, millele naisel on õigus

 

Autor Naine “Kõik, millele naisel on õigus”

Väljaandja: Ladõnskaja OÜ, 2025

96 lk

Iga naine on indiviid ja igaüks kannab endas oma mina, saatuselööke, igatsust ja ihasid ning mitte üks ei ole identne teisega. Igal oma eluraamat. Kelle raamatusse mahub lisaks oma mehele palju armukesi, kes on me-too ohvrid, kelle eluplaanidesse ei mahu laps, kes tahab palju lapsi, kes otsib endast nooremaid mehi, kes vanemaid, kes on tagasihoidlik raamatukoi, kes tähelepanupüüdev seltskonnahing; kes armastab omasoolist…. Nendest ja teistest naistest see lugu jutustab. Teeb seda lühidalt ja löövalt, nii et poeb mõtteisse. Raamatus on üheksa peatükki, s.o üheksa naise lood, mis võivad vabalt olla ka ühe naise lood, sest miski ei ole must-valge ja mõni elu mahutab rohkem. Aga ühiskond räägib üha enam naise vabadusest, see võib siiski olla vaid meelepete. Ka naine ise on sageli meessoo suhtes sallivam, s.t mis meestele lubatud, see naistele üsna sageli ei ole ka naiste endi arvates.

Mulle meeldis väga! Oli parasjagu vaimukas, leidus toredaid seoseid, hoogne ja habras ühteaegu. Ma ei ole varasemalt kursis Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa loominguga, nii et see oli meeldiv üllatus. Anneli Akinde toredad illustratsioonid toetasid teksti samuti.  

Nii et loetagu!

„Me lähme lahku.“

„Mis asja?“

„Mul on tunne, et täna öösel elasin ma meie elu läbi.“

„Kas see oli õnnelik elu? See elu, mille sa täna öösel läbi elasid. Olid sa õnnelik?“

„Jah, väga õnnelik. Aga ma elasin selle juba läbi.“

„Aga, kas sa nüüd, kui sa lehitsesid teiste naiste eluraamatuid, kas sinu enda oma tundub endiselt läbiloetuna?“ lk 95

Kes tappis mu isa

Edouard Louis „Kes tappis mu isa“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Allik

Kirjastus: Varrak, 2025

70 lk

„Muutuda meetod“ meeldis mulle väga. Ka selles raamatus tegeleb autor oma perekonnaga ning püüab selgusele jõuda, mis viis tema isa elujõu raugemiseni juba enne 50-ndat eluaastat. Kõik teed viivad ikka lapsepõlve, kus on palju vaesust, vägivalda, vihkamist - see näib olevat nagu suguvõsa karma. Edouardi isa ka püüdis, aga pinnale jäi siiski midagi muud. Laps aga ihkab isa tähelepanu, tema kiitust, tema head pilkugi, kuid muud ei jagu. Poiss ei süüdista isa, pigem valitsust, kes alandab vaesed veelgi vaesemaks ning keskendub suuresti kõrgklassi hüvedele.

Väga õhuke raamat ja tõsine lugu. Kurb ja valus, kuid natuke avab mõistmist ja võib aru saada, miks isa nii käitus.

Ühe õhtu lugemine, mis istus minu peas mitu päeva. On ääretult kurb, kui inimesed, kes peaksid olema lähedased, elavad üksteisest mööda. Ükskõik, mis ajendil.

Kui sul oli tunne, et sa ei saanud oma noorust täielikult läbi elada, siis sa üritasid seda elada terve oma elu. See on probleem varastatud asjadega, nagu sinul oma noorusega, sa ei suuda kunagi päriselt mõelda, et nad kuuluvad sulle, sa pead neid igavesti edasi varastama, vargus ei lõpe mitte kunagi. Lk 34- 35

Kuue käepigistuse kaugusel

 

Anne Muhonen „Kuue käepigistuse teooria“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2025

165 lk

19-aastane Pihla on kuulnud teooriast, mille järgi kõik maailma inimesed on üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel. Nüüd, mil poiss-sõber on ta maha jätnud, vajab tüdruk mingitki restarti. Tõestada kuue käepigistuse teooria tundub hea mõte ning möödnud aegade mälestuseks oma eks-poiss-sõbra lemmik jalgpallurini jõuda näib olevat tehtav. Esimene käepigistus tehtud, stardib Pihla elus esimest korda ja üksinda Hispaaniasse – kõik viited näitavad, et tõestus võib sealt tulla.

Kuue käepigistuse teooria kehtib elus paljude asjade (unistuste, eesmärkide, kavatsuste) puhul. Oluline on alustada ja edasi liikuda samm sammult. Võib tekkida ka paigaltammumise ja lootusetuse kohti, aga mõnikord aitab juhus ja teinekord kindel tegutsemistahe.  Väga vajalik ja motiveeriv mõte ning armas lugu, mis oli natuke reisikirja moodi, natuke ühe noore naise siseheitluste moodi. Igatahes eluline ja mulle meeldis väga.

Seega mine tea, kui võtta Madonna käe surumine eesmärgiks, kas piisaks kuuest käest?!

„Julge,“ kommenteerib ta mu ettevõtmist.

Muigan.

„Mis vahe on julgusel, lapsikusel ja rumalusel?“

„Võib olla polegi neil vahet,“ ütleb Jose,

„võib olla panevadki need inimesi tegutsema.“ Lk 106