Kuradid ja pühakud

 

Jean-Baptiste Andrea „Kuradid ja pühakud“

Prantsuse keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2026

299 lk

Josephi lapsepõlv lõppes 1969. aastal, mil tema vanemad hukkusid lennuõnnetuses. Poiss saadetakse religioossesse orbudekodusse Les Confins, kuhu on koondunud erineva taustaga lapsed, kellel kõigil üks diagnoos – orb. Religioossus selles kodus ei tähenda headust, turvatunnet, siin lokkab headuse sildi all vägivald, vaen ja ka noorte omavaheliste suhete hierarhia. Joseph on klaveri virtuoos ja poiss satub Rosele klaveritunde andma. Siit alates ärkab unistus põgenemisest.

Kui öelda kaks sõna selle raamatu kohta, siis need on: traagiline ja sügav.  Kindlasti puudutab/äratab erinevaid tundeid ja jälle kord mõistad, kui koledad on inimeste teod. Aga samas oli selles loos ka lootust, muusikat, mingit ekstra hingestatust, metafoore. Kui raamatu tagakaanetekst lubab ka armastust, siis see on vaid väikene osa loost, kuigi lõppakordina jääb kõlama küll. Pigem on see lugu vendlusest ja inimväärikuse säilitamise püüdlustest ka kõige halvematel aegadel. Ja ikkagi sellest, et inimene vajab mingit instrumenti selle kõige saavutamiseks. Joele oli selleks instrumendiks klaver.

Selles raamatus ei keri hooga põnevust, vaid pigem ta kulgeb mööda mõtisklusi, mööda siseheitlusi, mööda olustikku ja erinevaid elusid. Ja see meeldis mulle väga, siin on midagi, mis hinge poeb ja korda läheb. Nii et minu kindel soovitus!

 

Paljudel inimestel on hääl peas. Kõige kavalamaad teevad sellega äri lk 94

Vaen toitub vaikusest, nagu palvegi lk 198

 

Lihtsalt armastus

 

Brigitte Blobel „Lihtsalt armastus“

Saksa keelest tõlkis Arne Nielsen

Kirjastus: Tormikiri, 2006

170 lk

Merle vanemad lahutavad, põhjus proosaline -  isa leidis endale noorema naise. Ema on sellest muidugi stressis ja kodune meeleolu üdini halb.  Sama lugu on Mirkoga, ka tema vanemad lahutasid, ainus vahe selles, et tema vanemad armastavad ka alkoholi. Noorte vahel tekkib tõmme, sest saatus ja sarnased olukorrad on head sidujad.

 15 aastaselt on elu keeruline, kui lisaks iseenda tunnetega hakkama saamisele tuleb tegeleda vanemate probleemidega. Seega selline eluline lugu, paras probleemide pundar, mis vajab lahendamist. Igale olukorrale kõige paremaid lahendusi alati ei ole. Ja sellepärast on just noortele vajalik lugemine. Võib olla raamat õpetab olema veidi empaatilisem, kannatlikum, toetavam, sallivam.

Haarasin reisile kaasa selle mahult õhukese noorteka, on ju puhkusel vaja puhata ja siis on hea, kui see lugemine ajupingutusi ei nõua. Ühtlasi oli plaanis raamat poetada mõnda üldkasutatavasse riiulisse – kindlasti on igas rannas mõni eestlane ja nii vahva on omakeelse raamatuga võõral maal kohtuda. „Lihtsalt armastus“ ootab lugejaid Rodose Psaropoula ranna tunnelilkohviku riiulil.

Kui kiiresti kõik olematuks muutub, kui kedagi pole enam hoolitsemas.  ….nii see juhtub mitte ainult majadega, vaid ka muude asjadega. Armastus kaob, kui selle eest ei hoolitseta. Õnn. Rahu. Kõik vajab hoolitsemist. Lk 153

Part lendab poliitikasse

Olav Osolin „Part lendab poliitikasse“

Kirjastus: Varrak, 2026

327 lk

Vaneminspektor Samuel Part satub endalegi ootamatult kaitsepolitsei salaagendiks. Kõik on nagu päris, Pardile antakse ülesandeks imbuda salamisi erakonda ning saavutada seal suurem usaldus. Nimelt on hr Pardi peamine sihtmärk jõuda tõeni e-valimiste teemal. 

Hr Pardiga olen ma põhimõtteliselt „Kus lendab Part“ kaudu tuttav. Mäletan, et toona temast erilist muljet ei jäänud. See raamat siin on aga hoopis teine tera: humoorikas, originaalne, vaimukas, kohati absurdnegi, aga samas mingist vaatenurgast võib olla vägagi tõetruu või vähemalt ühiskonnakriitiline. Tegemist on väga heatahtliku tögamisega meie parteide ja valitsemiste suunal. Raamatu tegelastel on lahedad nimed, neist mõni päris ehtne ja mõne võib lihtsalt ära tunda tähekombinatsioonide kaudu. Lugu oli nii ägedalt üles ehitatud, et kui juba tajusid seda absurdikoomikat ja mõtlesid, et enam naljakamaks minna ei saa, siis tegelikult ikka sai küll. 

Sellist mõnusat muhedat huumorit meie rutakasse argipäeva on väga vaja. Teeb tuju heaks ja vaatad ka päris elus toimuvatele poliit-kemplemiste uudistele pigem muigega. Mulle tuletas küll see lugemine meelde, et kõike ei pea nii tõsiselt võtma, las narrus veereb oma teed ning las need pardid lendavad kuhu tahavad. Siiski loodan, et Osolini hr Part sinna Brüsselisse nüüd pidama ei jää, vaid tuleb ikka tagasi oma rahval õnne tooma, Eesti elu uueks looma ja lõbustab meid veel oma uute seiklustega.

Mina  lugesin ja naersin, päriseluga seoseid ei otsinud. Võib olla neid oli, ei välista, kuid minu jaoks oli see lihtsalt lõbus ja lahe lugemine. Olin sunnitud lugemise katkestama enne viimaseid peatükke ja tegin seda suure kahjutundega – nii hea lugemise hoog oli sees, et kahju oli katkestada. 

Kindel soovitus!

Lahing merega

Sarja esimene osa

Sarja teine osa

Sarja kolmas osa

 Anni Blomqvist „Lahing merega“

Rootsi keelest tõlkis: Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude neljas raamat.

Eelmises osas taandus pere laiult tulekahju põhjustatud kaose eest vanemate juurde suurele maale. Mingis mõttes elu rahva seas oli lihtsam ja parem, aga Jannet vaevab ikkagi koduigatsus ja ta asub tegema ettevalmistusi laiule naasmiseks. Maia austab mehe otsuseid ning koos rühmatakse oma kodu ehitades edasi. Õnn aga nagu ei märkaks neid, vaatamata töökusele ja jumalakartlikkusele – üks õnnetus hõikab teist taga, meri on sõber, aga ta võib olla ka armutu.

See on ajastu, mil lihtsad inimesed elasid enese elushoidmise elu, toredus oli teisejärguline. Imeväikeste asjade üle tunti rõõmu ning need väikesed rõõmud aitasid argipäevale keskenduda. Samas olid head suhted alati olulised, mees oli kui suunda näitav majakas ja naine ustav, truu, alandlik kodusadam. 

Mingi teema mul nende mere-lugudega on, meeldib lugeda nii mäslevast merest kui ka mere kaunimast poolest. Ning jätkuvalt on huvitavad Maia sisemised kõhklused, tähelepanekud, rutt ja hool. Selline ehe elu, mis meie-aegsetele võib käia üle jõu. Samas, kui variante ei ole?

Hea lugemine ja ootan viimast osa!

 

Mitte miski ei ole nii muutlik kui meri. Ta võib olla sile nagu peegliklaas. Ta võib niimoodi mässata, et tema raev paneb üdini judisema. Ta on tulvil värve, kui tahab end sellest küljest näidata. Sinine nagu kõige sinisem taevas ja õrnadest lainetest voogav. Sinine, siin-seal pimestavvalged murdlaine, või sinise ja valge ühtlane segu. Roheline ja valge. Hall, must. Möirgav, ohkav, vaikiv lk 122

Katsu meeles pidada, mis ta soole öpetas, ja ää tee ligadi-logadi. Vanarahvas ütleb, et mette keegid äi näe, kui sa oled teind, aga keik näevad, kas oo hästi tehet lk 163

Kesköö Pariisis

 

Gillian Hervey „Kesköö Pariisis“

Inglise keelest tõlkis Ülle Jälle

Kirjastus: Eesti Raamat, 2025

297 lk 

Vaatamata sellele, et Tom ja Sophie olid väga erineva iseloomu, tausta ja ellusuhtumisega, tärkas nende vahel sügav armastus. Aastaid sai nende armastuse hoidmise, pühitsemise ja lõpuks ka lahtilaskmise sümboliks Pariis. Elu ei kulge aga alati plaanipäraselt ning noorte inimeste saatusse sekkub miski pöördumatu. Viis aastat hiljem sõidab Sophie üksinda Pariisi, et kohtuda Tomiga nende ühises lemmikkohas.

Raamatu tutvustus jääb teadlikult pisut salapäraseks, sest iga detaili avamine võtaks lugemiselamuse vähemaks. Tegemist on lihtsa ja filmiliku looga, mis kisub pisaraid ning paneb ühelt poolt uskuma romantilisse armastusse, teisalt elama sügavalt kaasa kaotusvalule. Nii et ühtaegu ilus ja valus  lugu lahtilaskmisest, aga ka uuestileidmisest, mis tuletab meelde, et me ei tea kunagi, mida homne toob, ning aitab meeles pidada, kui oluline on hoida enda ümber inimesi, kes on toeks ka kõige raskematel hetkedel.

Mina lihtsalt lugesin ja mõtlesin, et Thank God - täna on kõik hästi 💛

Vahel mõtlen, et meile kõigile on antud teatud hulk õnne ja kui sa selle liiga kiiresti ära kasutad… siis saab õnn ehk otsa lk 69

A.J.Fikry märkimsväärne elu

 

Gabrielle  Zevin „A.J. Fikry märkimisväärne elu“

Inglise keelest tõlkis Liisabet Valdoja

Rahva Raamatu kirjastus, 2026

285 lk 

A.J. Fikry on kaotanud oma abikaasa, tema raamatupoel pole kõige paremad päevad ning lisaks on kaduma läinud ka ühe väga haruldase raamatu esmatrükk. Pealegi on mees omamoodi tahumatu ning erakliku olemisega. Ühel päeval leiab ta poe põrandalt Maya, kaheaastase tüdruku koos kirjaga, milles palutakse poeomanikul lapse eest hoolitseda. See on heade muutuste algus.

Selline lühitutvustus võiks viidata põnevikule, kuid seda see raamat kindlasti ei ole. Pigem on see ood raamatutele, lugemisele ja kõikehõlmavale armastusele. Mitte mingi imal armastuslugu, vaid veidi humoorikas, pisut kohmakas, just selline nagu hr A.J. Fikry ise on. Lugu hõlmab mitmeid aastaid ning on kaunis ka isa ja lapse arengute vaatest. Kuid kui raamatupood, siis on siin tõesti palju raamatutest ja lugemisest juttu just hr Fikryi erudeerituse kaudu. 

Lihtne ja mõnus ajaviide!

Peaaegu kõik halvad asjad elus on halva ajastuse tagajärg ja kõik head asjad hea ajastuse tulemus lk 120

Me loeme, et teada, et me ei ole üksi. Me loeme, sest oleme üksi. Me loeme ja me ei ole üksi. Me ei ole üksi. Lk 275

Mu elu on nendes raamatutes. Loe neid ja tunned mu südant. Me pole täielikud romaanid. Me ei ole täielikud lühijutud. Lõppude lõpuks oleme kõik kogutud teosed. Mitte väga kaua. Lk 275

Pealtnägija

 Anna Bågstam „Pealtnägija“

Rootsi keelest tõlkis Ruth Laidmets

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

382 lk

Rootsi reisile tundus igati mõistlik kaasa võtta Rootsi krimi. Esimesena sattus näppu Anna Bågstami „Pealtnägija“. Pisut läksin valikuga alt, sest meie sõidusuund Lervikeni poole, kus selle raamatu tegevus toimub, ei viinud. Fjällbacka sarja raamat Läckbergilt oleks naelapea pihta olnud, aga läks siis seekord sedaviisi. 

Harriet ei ole otseselt politseinik, kuid sellegipoolest saab ta oma lapsepõlvepaigas, Skåne politseis kriminaaluurijana tööd. Ja ka töö ootab kohe, sest mõrvatud on talle tuttav Laura. Laipu lisandub veel. Südikas naine ei lase end heidutada ülemuse näpuga viibutamistest, tema topib oma nina ikka sinna, kuhu pole lubatud. Nii on kõhedust tekitavad olukorrad kerged tulema. Seda enam, et ka ring kipub koomale tõmbuma Harrieti enda lähikondsete hulgas.

Ühtlaselt põnevalt ja hoogsalt kulges see lugu. Nagu ikka olid olemas nõme ülemus, soosivad kolleegid ja armastuse võimalus ka. Nii et selline tore kombo, mida oli lihtne jälgida ja põnev lugeda õhtul pärast Rootsi vaatamisväärsustega tutvumist. Puhas ajaviide vaatamata mõrvadele õudust ei tekitanud, küüsi närima ei pannud. Lugu lihtsalt kulges, avas kahtlusaluste, uurija ja ka mõrvatute tagamaid kergelt humoorika tooniga. Kuigi kuritegu leidis lahenduse, oli raamatu päris lõpp siiski küsimärk.

Sõgedus ja karistus

 

Kuno Ööpik ja Jüri Ööbik „Sõgedus ja karistus“

Kirjastus: Vesta, 2024

375 lk

Heino Sepp läheb 1937. aastal mootorpurjekale Hercules tekipoisiks, et merekooli jaoks raha koguda. Nutikas noormees trotsib tuuli ja torme, kaaslaste erinevaid maailmavaateid, laevakapteni kitsidust. Raha kulub sadamakõrtsides joogile ja lõbutüdrukutele vaatamata sellele, et kodumaal on tal silma jäänud jõukas peretütar. Maailmamered on siiski kutsuvad ja Eesti aluselt lahkudes kaupleb noormees end Inglise laeva peale, mis viib Austraaliast Argentiinani. Maailmas puhuvad sõjatuuled. Rahvas laevas on värvikas, seal segunevad vaated, sõnadega parandatakse maailma ning mõjutatakse kaaslasi. Kehvadest oludest pärit noored on altid vastu võtma ka kommunistlike ideesid. Nii küpseb Heino peas koju naastes mõte hakata punaseks. Paraku tuleb tal kommunistlikus süsteemis pettuda üsna pea. Alanud sõda võtab oma ja Heino satub tööpataljoni ridades Velikije Luki alla.

Väga tummine raamat. Raamatu võib mõtteliselt jagada kolmeks: olid seikluslikud meremeheaastad, kantud nooruse uljusest, kus lisaks isiklikule loole kajastub 30ndate meremeeste elu, poliitiliste vaadete keerukus, maailmakorra muutumine. See on ajastu- ja tõetruu elu kirjeldus, kuid ka haarav lugu, kus noore inimese unistused, ihad, armumised, kõhklused ja kahtlused, pettumised ja andeks andmised olemas.  Peale selle kõik need merenduse mõisted, mis on teksti all kenasti ära seletatud, teevad tunduvalt targemaks, kui need kõik suudaks meelde jätta. Teiseks on maised aastad, mil Heino pettus kommunismis ja proovis laveerida vaatamata valitsevale korrale. Ning kolmandaks rindeteemad, täis lootusetust ja õudust.

Heino oli pärit vaesepoolsest perest ja elu ei olnud lill tal mitte kusagil, kuid ta oli sümpaatne tegelane, terase mõistuse ja loomuomase intelligentsiga, mis tulid talle keerulistel aegadel väga kasuks. Ta leidis igas hetkes mingi edasiviiva stiimuli, kuigi julmus ja sõda muudavad inimest, tuimestavad emotsioone, suhtumist, elujanu. See kehtis ka Heino puhul, kuid temas oli mingi loogiline eluvaade, selge pilk alati olemas.

Väga hea lugemine, mis sellest, et aeg, mida kirjeldatakse, on rohkem kui raske. Aga võib olla paistavad siis enda hetkeraskused ilusamad välja ja seisab meeles tänulikkus.  

Nii et ehe eluloosugemetega raamat, mille Jüri Ööbik kirjutas isa Kuno käsikirjade põhjal.  Lisaks on tekst väga värvikas - palju üldfilosoofilisi küsimusi ja vahvaid ütlemisi on loosse pikitud. Tõeline lugemisnauding!

Kui nüüd liigitada raamatuid naistekad-meestekad, siis see siin on pigem viimane. Aga mulle on alati meremeeste- ja sõjalugusid meeldinud lugeda. Küllap on minusuguseid naisi veel :) 

Üks selle aasta lugemisleide kindlasti!

Kui pole võimalik kurssi määrata kinnistähtede järgi, siis otsigem neid oma südamest lk 130

Hull, kes usub, et ta on Napoleon, peaks küll olema õnnelikum kui Napoleon ise, sest tema võib veel oma Waterloo võita lk 130

Tegelikult ei tea me Jumalast tuhkagi. Isegi oma maamunast ei taipa me rohkem kui satikas kubemest. Kobame ja komistame ning valguse asemel koperdame pimedusse. Oleme surmkindlad oma tõekspidamistes, kuid tänased tõed on juba rasedad homsetest valedest lk 130

Isegi kurvad mõtted minevikust on tervislikumad kui hingetühjus lk 216

Režiim on režiim ja tegelikkus on tegelikkus. Elu on näidanud, et ühe riigi ja rahva heaolu ei olenegi nii palju sellest, mis seisab kirjas ta põhiseaduses, vaid hoopis inimestest, kes seda põhiseadust ellu rakendavad. Nagu kirurgi käes on hoopis midagi muud kui nuga mõrtsuka käes. Kahjuks aja neid kirurge siin tikutulega taga, aga mõrtsukate vägi paljuneb geomeetrilises progressioonis lk 338

 

 

Väike kohvik Kopenhaagenis

 

Julie Caplin „Väike kohvik Kopenhaagenis“

Inglise keelest tõlkis Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat, 2024

382 lk

Reklaamiagentuuris töötav Kate saadetakse Kopenhaagenisse komandeeringusse, et õppida seal tundma hygget. Nimelt soovib üks ärimees avada ka Londonis õdusa kohviku, mis oleks Taanist ja taanlaste olekust snitti võtnud. Reisiseltskonnas on kuus ajakirjanikku, nende hulgas Ben,  kes peaksid hygget positiivses võtmes ajakirjanduses tutvustama. Muidugi hakkavad Taanis oldud aja jooksul südamed teisiti põksuma ning kogu seltskond saab ühisest reisist mõjutatud. Ben ja Kate eriti…

Kuna olen Kopenhaagenis käinud, siis sain sõbralt soovituse lugeda. Jaa, äratundmisrõõmu siin oli, sest raamatu reisiseltskond väisas samu kohti, kus minagi käisin. Nii et tuttavad Raduspladsen, Nyhavn, Rundetårn, Väike Merineitsi, kanalituur jt  See oli raamatu parim osa. Muidu oli nagu oli. Mind ei kõneta raamatutes eriti sellised tüüpilised pseudoprobleemid, mis tegelikult on ju paremad elus, kui päris probleemid. Jauramine käis siin edutamise, turundusürituste, koosolekute  jms näimise teemade ümber. Ei olnud väga minu ka reisiseltskond, pealtnäha täiskasvanud inimeste kamp, kes võinuks ilma lasteaiakasvatajata hakkama saada. Ka armastus kulges täiesti klišeelikku rada pidi: sädemed, flirt, tunnete tärkamine, voodisse, siis näiline tõde ja pettumus, siis päris tõde ja elagu armastus. Ilus ja romantiline lugu igal juhul, kuid mitte minu tassike. Isegi see, et väga vägivallatu lugemine oli, ei muuda arvamust.

Aga kellele meeldivad sellised suhete kass-hiire mängud, siis miks mitte.

Hygge tähtsus …..Pisiasjadele keskendumine. Pisiasjadele tähtsuse omistamine, kellelegi koogi küpsetamine, koos olemiseks aja leidmine, küünalde süütamine ja lihtsate asjade sündmuseks muutmine lk 301

Inimestel on võimalik valida…. Sa võid valida olukorra muutmise lk 335

Lesk

 

Helene Flood “Lesk”

Norra keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

333 lk

Evy ja Erling on abielus olnud 45 aastat ja kui nüüd mees tänaval ootamatult kokku kukub,  näib see elu loomulik lõpp. Majas aga hakkavad toimuma imelikud sündmused, asjad kaovad, keldriuks, mis on alati lukus olnud, on nüüd avatud ning lõpuks selgub, et mees on tegelikult paljusid asju varajanud. Saladusi tuleb ilmsiks veel. Naine on oma kahtlustega üksi, kuni leiab liitlase…

Pealtnäha kenal perekonnal võib olla oma varjupool. Lugu hargneb aeglaselt ning keerutab kahtlusi ühelt teisele, teiselt kolmandale. Esialgu küll ei saagi aru, et midagi kriminaalset selles loos on, aga kaarte avatakse aegamisi ja varjupooled paljastuvad. See lugu paneb mõtlema perekonna toimimisele laiemalt, emaarmastus ja täiskasvanud laste suhe vanematesse, kuidas need ajas muutuvad või siiski ei muutu.  

Ma ei saa öelda, et see nüüd päris minu teema oli, kuidagi pika hambaga lugesin. Aga samas psühholoogiline pinge oli olemas ning see keerutamine nende saladuste ümber oli ikkagi põnev. Lõpp oli tõesti näh, mis asja…

Nii et ikka soovitan!

Emaarmastus on vildakas, seda antakse kogustes, mida laps ei peaks tagasi andma. Aga ikkagi loodad, et nad armastavad sind vastu lk 236

Muusika raamatus Davied Bowie „Hunky Dory“

Jõe äärde välja

 

Elizabeth Gilbert „Jõe äärde välja“

Inglise keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Varrak, 2026

392  lk

Nii nagu enamus Gilberti varasemat loomingut on ka käesolev lugu loodud autori läbielatu põhjal. Seekord on teemaks suhted Rayyaga, süürlannast silmatorkava naisega, kes oli esmalt Elizabethi ihujuuksur ning sellest tutvusest kasvas välja sügavam sõprus ja armumine. Kokku said kaks sõltuvushaiget naist. Elizabeth peab ennast suhte- ja seksisõltlaseks ning Rayya oli hädas erinevate ainetega ning lisaks avastati tal hilises staadiumis maksavähk.

„Jõe äärde välja“ on lugu unistustest, teineteisele kuulumise vajadusest, surmast, ahastusest, leppimisest, hääbumisest ja ka tervenemisest. Gilbert kirjeldab kõiki tundeid detailselt, laskudest sügavale juurte juurde välja. Kirjeldab avameelselt ja üksikasjalikult oma nõrkushetki, vaimset murdumist ja lootusetust, kui ta üritas hoida kontrolli all raskelt haige ja sõltuvuses vaevleva  armsa inimese elu ning ka enda elu. Kõike, mis puudutas Rayya haigust, oli mul keeruline lugeda, sest see lihtsalt kriipis. Esmalt need tundefaasid, mille läbib üks diagnoosi saanu, siis ka kõik need tunded, mida elab elukaaslane kui kaaskannataja, need olid valusad ja väga rasked lugemisehetked. Kui väljamõeldis on tõetruu, siis nii otseselt ta ei mõju, see lugu siin aga lajatab labidaga otse pähe.

Sõltuvusi on igasuguseid, ilmselt saab tituleerida sõnaga „sõltuvus“, kui on mingi tegevus või tunne, mis on üle piiri. Raamatus kirjeldatud suhteid ma sõltuvuseks ei oska pidada, pigem oli see kaootiine elu, millist me endale reeglina lubada ei saa (ei tahaks), seal hulgas palju drooge, palju ravimeid, palju alkoholi, mis aitasid kaasa emotsionaalsele kriisile. Nii et sellest mõttes on  see raamat natuke nagu hoiatusromaangi sõltlastele, mis annab tervikülevaate ühe sõltlase tunnete virr-varrist ning sellest on siis võimalik omad järeldused teha.

Kuna Glibert jutustab hästi emotsionaalselt, lisades pisut ka musta huumorit ja sarkasmi, siis mulle see lugu pigem sobis. Samas on siin pikad eneseanalüüsi kohad ja mõtte kordused (küll teise nurga alt), mis muutusid veidi tüütuks. Aga raamatus on huvitavad autori illustratsioonid ja omamoodi poeesia.

Lugegem!

Me elame lahendustes … või muidu me sureme. Lk 92

Ja sõltuvus on mõistuse haigus. See on haigus, mis igatseb üle kõige mind tabada siis, kui ma olen üksi oma peasiseses pimeduses, et see saaks mu tappa. Ja tapma hakkab see mind nii, et täidab mu teadvuse trobikonna süngete ja kurjakuulutavate mõtetega sellest, milline väärtusetu junn ma olen, kui kohutavad on kõik teised, kui hullust on mind väärkoheldud ja valesti mõistetud, kui palju andestamatuid vigu ma olen teinud, milline kohutav paik see maailm on ja kui väga ma väärin kohest leevendust kõigile neile kannatustele lk 143.

Joobe soundtrack

 

Tiia Mattila „Joobe soundtrack“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2026

172 lk

Riho püüab jätta klassikaaslastele ja kõigile teistele mulje, et tema elus on kõik korras. Raske on avaldada tõde oma alkohoolikutest, töötutest ja võlgades vaevlevatest vanematest, kui koolis sõbrad räägivad perereisidest, kingitustest, trennidest jms. Poiss peab aga selleks, et mingitki elustandardit hoida, pudeleid korjama, kaltsuka riietega äritsema. Kuniks ühel päeval nn paha poiss Niko näeb teda pudeleid korjamas ning pakub välja tõhusama teenimise võimaluse. Riho kasutab saadud ideed ning mässib end üha sügavamale valedesse ja varjamisse.

Kui mõni selline probleeme tõstatav raamat võiks mõjuda noortele isegi inspireerivalt  (proovin ka), siis käesolev seda tunnet ei loo. Siin on põhirõhk varjamisel ja endasse tõmbumisel ning lugedes saad aru, kui vale on varjata ja valetada oma elu ilusamaks, kui see tegelikult on. Tekst kergesti loetav ning teema aktuaalne. Igal lapsel siin maapeal peaks olema õigus sündida armastavasse, austavasse, hoolitsevasse perre, aga kahjuks see nii ei ole. Liiga paljud lapsed peavad kaasas kandma ka oma vanemate koormaid ja tegema nägu, et kõik on korras.

Vajalik lugemine kõigile!

Parimates valedes on pool tõtt ja vahel võib ka see tõde olla liialdatud või aegunud lk 59

Joobe soundtrack koosneb liiga valjust muusikast, veel valjemast naerust, möödalaulmisest, pehmest keelest ja lahti klõpsatavatest purkidest lk 88

Kasvatades metsjänest

 

Chloe Dalton "Kasvatades metsjänest"

Inglise keelest tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Vesta, 2026

255 lk

Kõik loomad on nunnud, see on kindel. Kindel on ka nende toitumisahel, mis teeb mõned liigid ohustatumaks kui teised. Ühed vaesekesed on jänesed, nad on sihtmärgiks päris paljudele loomadele ja ka lindudele. Igatahes selle loo jänkukese elu oli kindlalt ohus ja  Chloe  otsustas ta päästa, ise teadmata, kuidas seda täpselt teha. Info jänese elutsükli ning kasvutingimuste kohta oli lünklik ja   eesmärk ei olnud looma kodustada, vaid kasvatada teda seni, kuniks ta saab tagasi loodusesse. Plaanid võivad ju olla, aga asjad ei kulgenud päris nii nagu ta algselt mõelnud oli. Kuid kohandumine tuli kergelt ja seda tegid mõlemad, nii perenaine kui ka jänes.

Looduse lood on alati hea lugeda ja seegi ei olnud erand. Sain palju targemaks jäneste teemal ning vahva oli jälgida ühe kontoriroti muutumist ning loobumisi ühe jänese nimel. Läbi jänese eest hoolitsemise õpib naine märkama lihtsaid, olulisi asju elus ning ta tegi oma hinges läbi totaalse kannapöörde. Lausa uskumatu on ka jänese kohanemine ja käitumine. Hoogsalt jutustatud, detailidest tulvil, armas ja siiras lugu.

Algusest alustamine toob kaasa uuenduste ja võimaluste taju lk 227

Minu Türi

 

Jaan Pehk „Minu Türi“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

264 lk

Jaan Pehk on oma loominguga mind alati paelunud, seega äratas see Türi lugu kõik huvid. Jaani tekst on naljakas ja ühtaegu ka tõsine. Lood on novellilikud, igal oma puänt olemas. Kõneleb kadunukestega, kirjeldab olnut ja olevikku, luuletab ja muljetab lapsepõlvest. Seega, see tema Türi on omamoodi kompott, mis järgib truult laulusõnu, kus laiali on kõik mõtted ja tunded. Aga lugeda oli mõnus ning lisaks äratas huvi veelgi lähemalt Türiga tuttavaks saada.

Türi võis olla esimene paik maapeal, mille olemasolu sai juba lapsepõlves selgeks, sõitsid ju kiisud Türile, kuid rongiõnnetuse tõttu sihtpunkti ei jõudnud. Minul on Türil oma Jüri olemas ja sihtpunkti olen ka jõudnud, kuid sellegipoolest väga kodus ma end seal ei tunne, s.t liiklemiseks vajan mapsi abi isegi oma Jürini jõudmisel 😀. Kõik käidud-nähtud korrad on jätnud linnakesest hea mulje. Eriti tean kiita Samliku Pekkerit, kus on imehead haputaignast saiakesed ning Türi lillelaat on niivõrd võimas üritus, et sinna suunda ütlen samuti kiidusõnad.

P.s on mind väga kõnetanud selline vahva kooslus, millele ma nime anda ei oskagi.

JAAN PEHK JA MÄLGAND-KASS-REMMEL-REMMEL "Diagnoos - Sam sebe kontrabas"

Hr Saito rändkino

 

 

 

Annette Bjergfeldt „Hr Saito rändkino“

Taani keelest tõlkis Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

486 lk

Fabiola teab jalgadest ja jalatsitest kõike, ta töötab Buenos Airese peenes kingaäris. Lisaks armastab noor naine tangot. Seega kõlab Cara tantsupõrandal eostamine üsna loogiliselt. Juhtub aga nii, et naine peab peab väikese Caraga põgenema ning loodetud Pariisi asemel saabutakse Kanada lähistel asuvale väikesele saarele Upper Puffinile. Peen kingapood asendub kalamehesaabaste ja puukingadega ning elukoht Petlemmas lisab nende ellu huvitavaid persoone. Cara sõbruneb kurdi tüdruku Oonaga. Ometi kord tunnetab tüdruk, et tal on kodu ja pere. Seda enam, et hr Saitot on saarele oodata rändkino näitama. See kohtumine on paljut muutev.

Väga liigutav ja kaunis lugu, natuke salapärane, veidi humoorikas, pisut ülevõlligi vist, mis poeb väga sügame külge, on helge ning loob omamoodi hardusehetkigi. Siin joonistub inimese elukaar, lapsepõlvest mitte küll surmani, aga küpsuseni küll. Ja kõik, mis selle vahele mahub on ilus isegi siis, kui elu hetked ka kurbust toovad. Väga mõjus on kõik see loodus ja olustik, veidi salapärane, karge, kaootiline, udune, tormine, aga samas lummav.  Tegelased on värvikad, kirjeldused kaunid ning kõige tipuks on ilus eluline mõte: ühisosa. Ilma ühisosata oleksime üksildased, kodutud, pidetud, õnnetud. Olgu selleks ühisosakaks tango, kingad või helid maailma helidegaleriist, vahet ei ole. Ning lõpuks kiidan seda lapselikku siirust, millega Cara ja Oona läbi elu tuhisevad. Et autor hoiab oma lood positiivsel joonel.

Bjergfeldti lugudes on pisut backmannlikkust, just selle helguse ja loo uperpallide suhtes. Mina nautisin väga! „Palermovej ülemlaul“ on mul ka loetud, mille puhul mäletan, et algus ei läinud vedama, aga pärast ei saanud pidama 😊 Hr Saito hakkas aga kohe vedama ja pidamisega sama lugu – raske oli lugemisest pause teha.

Mälu on kummaline fenomen. Mõned stseenid mineviku sasisahtlitest ulatuvad lõputusse. Kõigi detailide uurimisega ei jõua iialgi lõpule. Teinekord jookseb aeg tõtlikult mööda nagu ilma tähenduseta aasta lk 60

Tähtis on oma päevaga midagi peale hakata. Juhust tuleb meelitada. Muidu läheb elu otsejoones mööda. Lk 371

Vahel on enda sugupuus oksi nii hõredalt, et neid tuleb juurde pookida. Pirini oks, punane kastan, leinapaju, lopsakas õitsev sinine vihm lk 458

Kui tuul puhub, hoia millestki kinni! Reelingust, päästerõngast või lihtsalt oma ligemisest. Ime viimane valgus kasepuudest. Flirdi juhusega ja näita end. Muidu astub õnn lihtsalt mööda lk 486

 

Kaisukate võluvägi

 

Kaisukate võluvägi

Projektijuht Gerly Gedelauk

Kirjastus: Pilgrim, 2025

213 lk

Kaisukad on reeglina üsna räsitud olevused, on nad ju elukogenud ja elanud omanikuga koos võrdset elu. Samuti on neil vahvad nimed - lapse pandud unikaalsed ja absoluutselt kõige sobivamad. Neid lugusid on selles raamatus päris palju, igas loos kaisuka saamise- ja elulugu. Eriti armsad on need lood, mil omanikud on jäänud pikkadeks aastateks truuks oma lemmikule ning see lemmik on pärandatud oma lapsele. Selline pühendumus ühele kaisukale on väga armas ja imetlemist väärt.

Oma elust ma ei mäleta sellist kaisukat, küll aga on onu kingitud vanema tütre Mõmmi, tema katsiku kingitus tähenduslik talle ka nüüd natukene vähem kui 40 aastat hiljem.

Hoidkem oma kaisukaid, neist sünnivad vahvad lood ja legendid ning kõige olulisem on ikkagi pärandamise võimalus. 😊

Armastuse teekond

Alain De Botton „Armastuse teekond“

Inglise keelset tõlkis: Pille Kruus

Kirjastus: Postimees, 2024

278 lk

Mul käivad jah need lugemised paarikaupa. Kui eelnevalt loetud "Ma valin armastuse" oli romantikast kantud, siis selles loos on elu reaalsus põhipoint.

Rabih ja Kristen armuvad, loogilise jätkuna abielluvad, rajavad kodu, reisivad, saavad lapsed ning võiksid elada õnnelikult nende aja ettenähtud lõpuni. Paarissuhe aga ei ole alati pilvitu. Kooselus tuleb ette tüdimust, lahkarvamusi, rääkimatajätmisi. Aeg muudab, armastus teiseneb. „Armastuse teekond“ on raamat, mis analüüsib armastuse erinevaid tahke läbi Rabihi ja Kristeni suhte. 

Üks osa raamatust jutustabki paari lugu, nende argipäeva,  kire vaibumist ja et pikaajaline suhe on teadlik otsus valida argipäev koos kõigi selle rõõmu ja puudustega. Samas on kaldkirjas kõrval ka psühholoogiline analüüs, mis selgitab, miks tegelased tegelikult nii käituvad. Nii et see raamat on nagu kaks raamatut ühes (on lugu ja on eneseabi), mis teeb selle lugemise eriliseks. 

Mulle meeldis ratsionaalsus, lihtsus, ausus ja selgus Rabihi ja Kristeri suhte arengu kirjeldamisel ja ma nautisin seda lugemist täiega, sest siin oli midagi tuttavliku ja midagi uut ning seda oli kosutav lugeda. Ma ei ole eriline eneseabiraamatute lugeja, aga ilukirjandusega kahasse oli see tekst vägagi mõnus ja mitmed mõtted kirjutasin märkmikku. 

Kindlasti võiksid seda raamatut lugeda vastabiellunud, lapsevanemaks saanud, ja muidugi mitte ainult naised. 

Kindel soovitus!

Lapsed õpetavad meile, et armastus on põhiolemuselt omamoodi teenus lk 137

Elul ei ole piisavalt imelisi saatuseid, mida välja jagada, kuid lõkse on see-eest liiga palju ja neisse on lihtne langeda, isegi kui saalis hästi esitatud kaarnaluuletuse eest võib saada diplomi ja kõlada aplaus lk 160

Inimese elus peavad mõned asjad jäädavalt viltu kiskuma, et ta saaks hakata imetlema roosivart või hüatsindiõisi lk 260

Ma valin armastuse

 

Tuuliki Kasonen “Ma valin armastuse: ühe naise teekond traumast teadlikkuseni”

Tõlkis: Tuuliki Kasonen

Kirjastus: Helios, 2026

244 lk

Pärast aastaid abielu avastab Freia oma abikaasa varjupoole, selles pooles on petmist, valet, ükskõiksust ja vägivalda. Südikas naine tõstab mehe kohvri ukse taha ja jätkab elu uuelt teadlikumalt leheküljelt.

Kui mõnikord saab viriseda, et raamatud on väga masendava sisuga, siis käesolev on ca 75° pööre. Omad traumad on selleski loos, kuid kui  need traumad on ära olnud, on edasi ilus ja helge.  Inimesed mõistavad üksteist, avanevad teineteisele, teevad teadlikke valikuid ja elavad harmoonias. Nii peakski olema iga pere suhetes. Kuid nagu ka Freia esimene suhe näitas, ei pruugi sa selle hr. Õige otsa sattuda, sest teise inimese sisse ei ole võimalik näha.  

Kuigi see teadliku valiku pool ja hingelise poole analüüsid kõlasid väga loogiliselt, siis oli minu jaoks selles loos ka üks error. Kui Freia oma esimest suhet analüüsis, siis ta jõudis järeldusele (kahtlusele), et nad kasvasid emaks ja isaks, teineteisele enam ei pühendunud ning nüüd läks nii. Emaks ja isaks kasvamine ei ajenda petturiks ja vägivallatsejaks muutuma, küllap see pidi inimeses sügaval sees pesitsema.

Igatahes ei olnud mina selle raamatu sihtgrupp. Jah, hoogne lugemine, tekst voolas kiiresti ja seda oli lihtne lugeda, aga minu jaoks puudus tekstiline sügavus. Raamat libises peast läbi nagu vesi. Mulle ei istu selline lihtsakoeline, puhtalt tegevust ümberjutustav stiil.

Aga kindlasti annab see lugu positiivse sisendi lahututatutele, teadlikuma mina suuna järgijatele, sest raamat on küll ilukirjandus, aga on sündinud autori läbikogetust. Seega on see natuke nagu eneseabiraamat ka, milles on tõsiseltvõetavad eneseotsingu, lahtilaskmise ja uutest võimalustest kinnihaaramise nipid kirjas.

Ikka loetagu!

ma ei karda enam.

ei seda, et mind nähakse.

ei seda, et mind armastatakse.

isegi mitte seda, et võiksin kaotada.

sest praegu olen ma täielikult elus. ja just seda teeb tõeline armastus - toob sind tagasi iseenda juurde. kõigi silme all. lk 204

Vihakobarad

 

John Steinbeck „Vihakobarad“

Tõlkinud J. Lohk

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

547 lk

1930ndate aastate suur depressioon. Tom Joad jõudis vanglast koju õigel hetkel,  tema perekond oli asumas teele Kaliforniasse, kus ees ootas tõotatud maa. Pere elupaiga Oklahomas olid pangad endale omastanud ja ainus lootus oli lendlehtedelt nähtu, mis kinnitasid Kalifornias asuvate töökohtade rohkust, ilusat loodust ja senisest paremat elu. Nii asus Tom oma suure perega pikale rännakule, kogu vara pakitud autologu kasti. Tõotatud maa reaalsuses ei olnud selline, mida loodeti. Reklaamlehed andsid lisaks perekond Joadile lootust veel tuhandetele. Seega tööd oli raske leida, töötasud olematud, elamistingimused kasinad. Pere aga ei kaotanud lootust…

Väga raske lugemine, sest neid inimkannatusi:  raskusi, nälga, lootusetust oli lausa füüsiliselt tunda. Eks see on see roiskuv kapitalism, mida meile kunagi koolis õpetati, kus maksimum tööd soovitakse miinimum kuludega. Ahneid pangad ja  suurmaaomanikud näevad inimesi ainult numbritena. Huvitav on raamatu ülesehitus – pooled peatükid räägivad Joadide perekonnast ja ülejäänud pooled on üldisemad, filosoofilised vahepalad, mis kirjeldavad kogu Ameerika toonast ühiskondlikku kriisi. Samas kinnitab see lugu, et perekond toimib paremini tervikuna, koos on alati lihtsam. Raamatu lõpp on päris šokeeriv, kuid lootust andev ka.

Mulle sobis hästi see ladus ja nüansirikas tekst,  hea oli lugeda. Samas kõik see olustik ja need stseenid olid valusad ja morjendavad. 

Miks ma üldse nii vana lugu lugema hakkasin? Mõnikord loen n.ö kastist välja ja teisalt on see isiklik väljakutse: loe raamatut, mida loetakse teises raamatus. Nii lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“, kus omakorda loeti Steinbeck´i "Vihakobaraid". Siinkohal see jada lõpeb 😊

Kui ta selleks, et end rikkana tunda, vajab miljonit aakrit, siis vajab ta neid sellepärast, et ta end sisemiselt vaesena tunneb ja kui ta sisemiselt vaene on, siis ei tunne ta end ka miljoni aakriga rikkana lk 250

Palved pole kunagi liha andnud …. Selleks peab siga olema lk 301

Marta veidrad äpardused

 

Stella Toom „Marta veidrad äpardused“

Stella Toom, 2025

72 lk

Marta on 13-aastane tüdruk, kes ütleb emale: Kärt, isale: Pärt, ja tema lemmikteemaks on aluspüksid erinevates variatsioonides. See on nüüd raamat, kus pepu- ja alukanalju  on hulgim, sekka ka solgihaisu, puuksu ja sõnnikut. Vaatasin, et parajalt lühikesed lood, hea lapsele ette lugeda. Aga üsna pea läks lugu imelikuks ja sain aru, et minu kuulaja on nende trussa-juttude jaoks liiga väike. Huvist lugesin siis omaette lõpuni.

Esimene emotsioon pärast lugemist oli, et mis jama see on, kes selliseid üle-pepustatud nalju nüüd kirjutaks? 😇Täiskasvanu sulest kõlaksid need veidralt. Kui aga selgus, et raamatu autor on 12 aastane tüdruk, siis minu arvamus muutus. Hea fantaasia on loonud koomilisi seikasid päris ohtralt. Kujutan ette, et Stella eakaaslased kihistavad kindlasti naerda ja on raamatust vaimustunud. Kindlasti oleks minu 4 aastane ka vaimustunud, sest selles vanuses jäävad kõik pepu ja puuksu naljad hästi külge, aga igaks juhuks ei julgenud seda külgetõmmet süvendada.😀😀😀

Naine nullpunktis

 

Nawal el Saadawi „Naine nullpunktis“

Araabia keelest tõlkis Üllar Peterson

Kirjastus: Varrak, 2026

158 lk

Firdaws ootab hukkamist. Ta ei soostu kohtuma kellegagi, kuid siiski vahetult enne otsuse täide viimist muudab meelt ja nõustub jutustama oma lugu Nawalile. Noore naise elukäik on kui musternäide islami naise elust: peks, verepilastus, igapäevane armutu töö oma isandate heaks. Islamimaailma naisel ei ole võimalik olla vaba ja väärikas, ta on allutatud mehele, ta on nagu kaup. Firdaws aga ei leppinud sellega. Omades keskkooli tunnistust lootis ta siiralt, et leiab tööd ja rakendust, kuid kõik teed viisid selleni, et oma keha müües tundis naine end kõige austusväärsemalt. Kuni vahele astus jälle mees…

„Naine nullpunktis“ oli ühe õhtu raamat, seda lihtsalt on võimatu enne käest panna, kui loetud. Niivõrd valusalt aus, ilustamata, mõtlemapanev, et ka pärast raamatu lõppu mõtlesin pikalt naiseks olemisest. Kummastav on mõelda, et seksiorjuses naine ei ole auväärne ega lugupeetud, samas mehed, kes seda teenus kasutavad, on vägagi lugupeetud. Igatahes see lugu on hullumoodi kriipiv. Eriti need kirjeldused, mil Firdaws paneb vaimu eralduma kehast, et vastu võtta pealesunnitud toimingud, millega naise hing ja kogu olemus ei taha leppida. Tema oskas selle nupukese valuga toime tulemiseks endas leida. Aga elu karastab ja mulle avaldas eriti muljet Firdawsi muutumine. Kui ta esialgu tundus olevat leplik, alalhoidlik, siis ajajooksul kasvas temas alistamatus ning tema otsus oli pigem surra kui elada vales ja vabaduseta. Ja just see Firdawsi sirgjoonelisus oli selle raamatu helgem pool.  

Mulle satuvad temaatiliselt sarnased raamatud ette millegipärast paari kaupa. Ka hiljuti loetud „Naine pole mees“ on teemalt sama, -  naiste elu patriarhaalses maailmas, - mis oli siiski leebem ja ilukirjanduslikum. Kultuurid, traditsioonid – igal maal oma, kuidagi raske on uskuda, et kusagil on naise elu nii hull. Nüüd tahaks küll peale lugeda islamimaade naiseks olemise rõõmsamat poolt. Kui see üldse eksisteerib?!

Jälle imelik öelda, et selle valu ja ängi lugemine mulle meeldis, aga meeldis.  👍

 

Elu ja mürgine uss - need ongi lahutamatud. kui rästik saab aru, et sul puudub nõel, siis ta neelab su alla. lk 60

Kõik inimesed surevad kord. Suren mina ja sured sina. Tähtis on hoopis aru saada, kuidas elada  lk 60

Naine pole mees

 

Etaf Rum „Naine pole mees“

Inglise keelest tõlkis Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

90ndate Palestiinas ei ole elamisväärne elu, toidupuudus, põgenikelaagrid, lisaks aastasadu juurdunud traditsioonid, mis on orienteeritud meeste õigustele. Kuid ka meestel on mõte suunduda tõotatud maale, Ameerikasse, kus elu peaks olema nende vastu lahkem. Nii võtab Isra pere vastu kosilase ja naiivne tüdruk, kes armastas lugeda raamatuid, on ühtäkki Brooklynis, abielus võõral maal, võõra pere keskel, sünnitab tütreid poegade asemel ja teenib perekonda. Paraku islamiusuliste juurdunud traditsioonid ja uskumused ei jää maha ka Ameerikas. Ka seal naitakse tüdrukud vastu nende eneste tahtmist. Naine on koduhoidja, mehe alam. Lugu jutustatakse läbi Isra, tema ämma ja tütre silmade läbi.

Islamimaade naiste õigustest ja õigusetusest olin lugenud varemgi, kuid see lugu tõi selle teema päris mitu tahku esile. Nii et lisaks mehe-kesksele maailmale, kus mees on leiva teenija ja naine kodu teenija, kahtlevad naised ka iseendis, teistes naistes ja peavad vanade traditsioonide jätkamist isegi normiks vaatamata sellele, et nad on ise seda kõike tunda saanud.

Ladusalt ja huvitavalt jutustatud raamat, kus raamatu pealkiri viitab otseselt reeglile, mida tüdrukutele maast madalast õpetatakse. Meestel on vabadus, õigused ja hääl, naiste ülesanne on kuuletuda, kannatada ja vaikida. Kõige olulisem on pääseda häbist kogukonna ees. Lugu on osaliselt autobiograafiline – Etaf on Palestiina immigrantide tütar.

Nii et raamat naiste raskest elust, aga mulle meeldis, et loo helgem pool olid raamatud: nii Isra kui ka tema tütar armastasid lugeda, see oli nagu tee teise maailma, põgenemine argipäevast. Samas jäi mõte „naise elus ei ole valikuvõimalust“ liiga kordavaks, seda serveeritakse väga erinevas kastmes ja mõjub natuke propagandana. Samamoodi ka mõte, et islamimaades ongi naised ainult orjad ja teisejärgulised. Vahest on islaminaiste elus mingigi helgem moment ka olemas.

Aga ikka soovitan!

 

Revolutsioonid ei sünni rahulolust. Kui üldse, siis peituvad kõige kauni juured kurbuses või vähemalt rahulolematuses. Lk 204

Loodame parimat

Carolina Setterwall „Loodame parimat“

Tõlkis: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

Carolina leiab ühel hommikul oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese Ivaniga üksi. Nad olid noored, armunud, töötasid palju, tegid kompromisse, elasid ja olid…. miks siis nüüd nii? Mahajääjatele on määratud kanda süükoormat, tunda lootusetust, leina ja leida võimalus alustada algusest.

"Loodame parimat" vaatab ühe armastuse lõkkele löömise lugu ja leinaga toime tulekut kahe paralleelse ajajoonena. Üks lugu näitab suhte algust, armumist, pere loomist ja teine kirjeldab elu pärast mehe lahkumist, leinaga toime tulekut, leppimist, eneseotsinguid.

Raamat on autobiograafiline ja kõik kirjeldatud tunded on ehedalt kogetud. Seda valu ja süütunnet ei olegi vist võimalik välja mõelda sellisel kujul nagu siin romaanis esitletud. Midagi ei ole ilustatud, viha, kadedus teiste õnne üle, emotsionaalne tuimus ja suutmatus igapäevaeluga toime tulla on ausalt lahti räägitud. Isegi kui on võimalik surmaks valmistuda, on see alati ootamatu, kuid lähedase äkksurm on šokk, mis niidab jalust, halvab mõistuse. Lisaks kasvatab ka süütunnet, sest igas elus on olnud hetki, mis ei ole olnud kõige idüllilisemad, armsamad, sõbralikumad. Ja nüüd leinas need hetked võimenduvad ja sa kasvatad kahtlust, et kui sa oleksid teisiti teinud, olnud, öelnud, võib olla siis oleks olnu olemata. Carolinal oli tugivõrgustik tugev, aga ka see tugivõrgustik ei saa ära võtta seda valu ja muuta olnut. Ma ei olnud Carolinaga kõiges ühel lainel, aga ma tunnen, et mõistsin tema otsuseid.

Hästi valus ja aus raamat, puudutab väga, sest sellisteks hetkedeks ei ole me valmis. Aeg on ravim, ja siin loos selle ravimi toime pikkamisi ka ilmneb. Seda lugu oli raske lugeda, sest see kurbus imbub ka enesesse, kuid samas (loodetavasti) teeb vaimu tugevamaks.

Nii et meelelahutus see ei olnud.

Algul olin kurb. Siis vihane. Siis tühi. Siis uuesti kurb. Praegu olen vihane, aga see muutub varsti jälle. Lk 325

 

  

Hingamise kiige

 

Herta Müller „Hingamise kiige“

Saksa keelest tõlkis Tiiu Relve

Kirjastus: Koolibri, 2010

240 lk

Ma tean sa tuled tagasi, sellised sõnad andis vanaema Oskar Patiorile 1945. aastal kaasa, kui patrull mehe kaasa viis. Need vanaema öeldud sõnad oli ainuke ravim, vastupanujõud ja tugi mehe elutahtele. Pärast viite laagriaastat mees naases kodumaale, vaim ja keha igaveseks kurnatud. Rumeenia sakslaseid, mehi vanuses 17 kuni 45, küüditati Nõukogude töölaagrisse sunnitööle, see oli karistus Rumeenia fašistliku diktaatori Antonescu valitsemise eest.  

See on lugu, kuidas sunnitöö Venemaa avarustes inimesi kurnab, kuni kuhtuvad kõik emotsioonid, kuhtub keha, järele jääb vaid kest. Samas on eluvaim sees ja see sunnib olelusvõitluseks ka oma baraki, laagri saatusekaaslaste vahel. Keegi on soositum, mingid tööd säästavad rohkem, mõnele tööle sattumine tähendab kindlat surma. Lisaks lootusetusele purevad  lutikad, täid ning nälg vaevab koguaeg. Raske töö kurnab, aga võib olla on mingil viisil ka nagu lunastus.

Herta Mülleri raamat tugineb märkmetele, mille ta kirjutas laagris ellujäänud mehe mälestuste põhjal. Märksõnad: aus, õudne, kohutav kehtivad selle loo puhul. Kirjutatud on napilt, kuid neil lausetel on nagu televiisor küljes, see kujutluspilt neist lühikestest ilmekatest ridadest on hirmuäratavalt selge. See lugu ei jutusta tegevusi, vaid pigem ühe mehe mõtteid olukorras, kust pole väljavaated lootusrikkad.

Ilus ja kole, aga väga hea ja puudutav lugemine.

Püsivad asjad ei raiska ennast, nad ei vaja muud kui ühtainsat, igavesti sedasama suhet maailmaga. Stepi suhe maailma on varitsemine, kuu suhe säramine, ümisejate suhe põgenemine, rohukõrte suhe kiikumine. Ja minu suhe maailma on söömine. Lk 155

Õnne jaoks on vaja eesmärki. Pean eesmärgi otsima, olgu see kas või lumi aiapostil lk 197

Päikeseuskujad

 

Piret Jaaks „Päikeseuskujad“

Kirjastus: Varrak, 2026

292 lk

On 1812. aasta Ussisaarel. Mõisad survestavad talupoegi andamitega ning Venemaa keisririigi mõjud ulatuvad ka väikesele saarele. Ida ja Maria on ühtehoidvad õed,  neist Idal on kadunud emalt päritud teadmised ravitseda inimesi, Mariat peetakse veidi ullikeseks. Kui Maria saab jumalasulaselt valgustuse, hakkab ta jutlustama inimestesse usku. Elu saarel on rohkem kui raske – talupojad on mõisnike arvates harimatu kõnts ning koormise norme aina suurendatakse. Ka Marie ja Ida elu satub surve alla.

„Päikeseuskujad“ on Vormsi rootslaste lugu, millel on sügav ajalooline tõepõhi all. Igal ajastul on omad muutused, mis enamasti on valitsevale klassile soodsad, alamatele mitte. Kui vana maailm hakkab kreeni vedama, tekib soodne pinnas uute usuliikumiste tekkeks. Rasketel aegadel otsitakse ikka kusagilt lootust. Piret Jaaks on kõik selle lootuse, inimliku ellujäämissoovi, kohalikud traditsioonid, lood ja legendid põiminud mõnusasse hästiloetavasse vormi. Nii et see ei ole mingi kuiv ajalooline romaan.  Raamat on ühest küljest lihtne lugeda, sest tekst on ladus, lugu on haarav, analüüsib inimest erinevates elupiltides, teisalt on alati raske lugeda hulludest olukordadest, mille ees seisad hirmuvärinal, kus on ainsad valikud: jää või mine, võitle või põgene.

Minu kindel soovitus!

Miks ei suuda inimene jätta maaslamajat löömata, kui tal selleks võimalus avaneb, miks peab ta teise, kes kuidagi endast ohtu ei kujuta, oma räpaste sõrmede ja mürgiste sõnadega puruks litsuma, nagu oleks ta väike sitikas, kes äratab tallamisiha. Kas tõesti vaid selleks, et saada tunnistust iseenda jumalikkusest? Lk 203

Säärased ongi kõik inimesed, nad koosnevad iseenda kihtidest nagu muld, ja kusagile kõige alla jääb alati alles see väike laps, kes ilmuks uuesti, kui me vaid lubaksime –, vahetu ja siiras nagu päikesekiir lk 270

Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse

 

Irene Solá „Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse“

Katalaani keelest tõlkis Pire Kivi

Kirjastus: Varrak, 2026

151 lk

 

Selles loo keskmes on naised, kes on läbi sajandite elanud Clavelli talus. Nad on kõik teatud mõttes õnnetukesed: kes sünnitas väärarenguga lapsi, kes oli ise füüsilise puudega, kellel on süda nagu marutõbisel, kellel on võime näha rohkem kui peaks. Talu ise on nõiduslik paik, kus on omad deemonid ja kummitused, mis aegade möödudes on möödunud põlvede jäänukina sinna oma pesa sisse seadnud. Talus elanud naised on läbi sajandite sünnitanud tütreid, saanud valede meestega lapsi, elanud üle tuisud ja tormid, meeste sõjaretked, näljaajad, keetnud köögis rupskitest ja soolikatest roogasid, sõlminud kuradiga lepinguid.  

On raamatuid, mis tervitavad oma lugejaid kohe esimesest leheküljest ja avanevad kiiresti ning on raamatuid, mis nõuavad kannatlikku süvenemist, eelhäälestatust ja ka eelteadmisi. Käesolev raamat vähemalt minu jaoks kuulub sinna teise kategooriasse. Ei olnud see lugemine mulle kerge ja tegelikult ma seda loetut lõpuni ei mõistagi.

Tekst iseenesest oli tore, selline voolav, kaunis ja isegi poeetiline, vaatamata veriste ja mädanevate haavade kirjeldustele. Pikad laused, mis algasid A-st ja jõudsid välja piltlikult öeldes kuu peale, olid kohati hoomamatud,  sest lause esimese otsa mõte oli lõppu jõudes kaduma läinud. See tegi lugemise raskeks. Keeruline on minu jaoks alati maagia, selles loos surnuteriik, kuhu eksis ära ka elav inimene ning kõik need möödunud aegade deemonid ja kummitused, kellega ma üldse ei suhestu (iga lahkunud hing jäi kummitusena elamisse kommenteerima järgmiste naiste elu). Esialgu tundus mulle, et sellel lool pole ei saba ega sarvi, sest raske oli aru saada, kes on kes, kas räägib surnu või elus inimene.  Aga kui rohkem mõtlema hakata, siis mingid niidiotsad ma siiski leidsin, vaatamata sellele, et loo üldmulje on udune. Ilmselt mõjutas seda ka erinevate katalaani legendide, folkloori kasutamine.

Minu raamat see ei olnud, kuid kes armastavad maagiat, keerulisemat teksti või ka väljakutset, siis seda see raamat pakub.  

Te naised klammerdute kohtade külge …. Te panete end nende külge ketti nagu koerad. Mineviku, majade, laste, asjade külge lk 35

Maia

 

Anni Blomqvist „Maia“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

186 lk

Ongi käes Tormisaare Maia lugude kolmanda raamatu kord. Pärast sõjapaos oldud kuid kolib pere tagasi oma Tormisaarele. Seda argist kodust elu on juba igatsema hakatud, sest külas on hea, aga kodus kõige parem. Maia toimetab argitoimetusi, sünnitab lapsi, Janne hoolitseb kõige selle eest, mis meeste pärusmaa. Õnn aga tuleb ja läheb ning elu saadab teele hetki ja sündmusi, kus pisarad on vaid kurbuse väljenduseks. Südi pere ei kaota lootust isegi siis, kui selle raamatu viimased jõulud peab veetma laudas.

Jätkuvalt paneb imestama Janne ja Maia ühtehoidmine ja koos toimimine. Mees on perepea, pere tugi ja tarkus, naine alalhoidlik pere kooshoidja, kes on üsna allaheitlik ja enesekriitiline. Samas oli see vist ka ajastule kohane. Tarka meest eraklikul saarel on väga vaja, merel ei saa toimetada uisapäisa, tuult ja hoovusi peab oskama lugeda, muidu ei ole saarel võimalik ellu jääda. Mingis mõttes isegi imetlen toonase elu lihtsust.

Raamatus on suur tekst ja lugemine lausa lendas käes. Ühe õhtu raamat.

Oli lahe lugemine! Jätkuvalt!

Ootan neljandat lugu!

Rumeenia: tõsimeelsed päevikud

 

Imre Siil „Rumeenia: tõsimeelsed päevikud“

Kirjastaja: Imre Siil, 2019

240 lk

See raamat on mul pea aasta öökapil seisnud. Nimelt möödunud aasta juunis külastasin Rumeeniat ja alati on hea selleks, et nähtut parmini mõista, lugeda ka mõnda reisikirja või midagi muud analoogset. Nii ma Imre Siili kirjutatu valisin, ja raamatut edasi-tagasi tõstsin. Lihtsalt ootas oma aega.

Hr Siil oli Eesti konsul Rumeenias, seega kontakt ja kogemus vahetu. Raamat on kirjutatud osaliselt päeviku vormis, kuid päevik ta otseselt siiski ei ole. Ülevaade on igati põhjalik, käsitletakse erinvaid teemasid, s.h linnad, loomad, loodus, mustlased, maavärinad, ehitus jpm. Tegelikult pea kõike, mida turist ühe maa kohta teada tahab. Ka nurkusenoot käib raamatuga kaasas, sest Imre abikaasa, keda enam meie maailmas ei ole, on samuti oma märkmete kaudu andnud panuse sellesse raamatusse.

Minu jaoks oli siin palju äratundmist, sest kõik see Transfăgărășan´i piirkond ja läheduses asuvad linnad olid kenasti lahti kirjutatud. Nii et pea aasta hiljem tulid mälestused mälusoppidest esile. Fotosid on ka piisavalt ja neidki oli põnev uurida.  Muidugi läheb elu edasi ja 2019 on tänapäeva kiire elu arengu mõttes muutnud kindlasti palju ka Rumeenias, kuid põhiosas on see lugu autentne.

Minu jaoks oli Rumeenia positiivselt üllatav ja meeldiv, kus kaasaegne ja vana käivad käsikäes, s.t maanteel võib kohata lambakarja kellad kaelas, ratsanikke karja ajamas. Üldiselt oli puhtus ja kord, maanteed heas korras.  Ja siis need mõmmikud, kes käivad sellel kuulsal Transfăgărășan´i serpentiinide ääres hängimas, mõnel lapsed ka kaasas, olid küll unustamatu vaatepilt. Rumalad turistid söödavad neid, vaatamata keelavatele märkidele. Nägime kümmet sellist karu, kahel emmel pojad ka kaasas. Ühest küljest kahju, et inimene nii rumal on ja halvad kombed metsloomale külge poogib, teisalt poleks neid karusid me näinud.

Minu poolt on kindel soovitus raamatule ja kes Rumeenias käinud ei ole, tasub minna!

 

Jahmatus ja värinad

Amelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“

Prantsuse keelest tõlkis Eva Koff

126 lk

Kirjasts: Varrak, 2006

Autobiograafiline lugu. Amelie läheb tööle tõlgina ühte Jaapani suurfirmasse. Tema võõramaine päritolu (belglanna), loomuomane ambitsioonikus ning algatusvõime ei sobi aga Jaapani korporatiivse hierarhiaga kokku.  Tema tööülesandeid aina alandatakse, viiakse alamasse astmesse, kuni tualettide koristamiseni. Naine siiski ei anna alla.

Absurdne ja tragikoomiline lugu, kus põrkuvad omavahel läänelik arusaam ning Jaapani kollektiivsus ja sealne hierarhia. Üldiselt oli seda üsna lõbus lugeda, sest ega siin ei tehta nalja ainult Jaapani üle, natuke tögab ta ka iseennast ja oma jäärapäistust. Mingid olukorrad on ikka lausa idiootsed. Igatahes see tekst ja see loodud lugu eristuvad ikka väga tavalistest narratiividest. Aga ikka tahaks teada, kuhu see jant töökohas välja viib.

Mulle sobis see lugemine!