Mees nimega Ove

 

Olen jälle ringiga Fredric Backmani juures tagasi, avastasin, et „Mees nimega Ove“ on mul täiesti lugemata. Olen huviga jälginud nii instagrammist kui blogidest, mida lugejad Backmanist arvavad. Paljud peavad just Ove raamatut parimaks, ja sellele tahtsingi kinnitust leida.

Ove on üks vana toriseja, kes arvab teadvat, kuidas on õige elada. Muutuva maailmaga on raske kohaneda ja sõprussuhteidki on pisut autistlike joontega mehel keeruline luua. Ega ta neid ei otsigi, sest tal oli ju oma Sonja, kes elule mõtte andis. Nüüd kui Sonjat enam ei ole, siis on selle elumõttega keeruline. Paraku ei ela ta metsas ja pidevalt tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Suhted võivad ju pealtnäha hapud olla, kuid selle rutiini armastava ja iseteadva mehe pealispinna alt koorub välja südamlik mees.

Selles loos on janti vast pisut vähem kui näiteks Britt-Marie loos, või vanaema loos ning neid teisi tegelasi oli ka vähem  ja põhirõhk on ikka Ovel.  Backmani võlu seisneb minu jaoks tähenduslikes lausetes. Teinekord mahutab ka tema lihtlause mitut mõtet. Näiteks lause see oli maailm, kus inimesed aegusid enne, kui nad läbi kulusid lk 84, kõlab ikka väga õigelt kaasaja kohta. Nagu naelapea pihta tabatud!  Backman oskab inimest lugeda, oskab tajuda ja tähele panna ümbritsevat, elu muutusi ja selle mõju inimestele, ning ta hoiab ikka nõrgemate poole. Eks nii ka Ove puhul: üksildane mees vajab sõpra ka siis, kui tema pealispind näitab midagi muud. Ja kui seda sõprust järjekindlalt pakkuda, siis hakkab sulama ka kõige paksem jääkiht südame ümbert. Natuke meenutas Ove mulle torisejat Kyrö „Kõike head, Toriseja!“ loost. Küllap need torisejad ongi sarnased: peavad end targaks ja teisi rumalaks, ei usalda elu ega kedagi.

Süžee on lihtne ja etteaimatav, kuid see ei vähenda lugemisemõnu. Raamatu lõpus saab ka mõne pisara poetada. Aga mis parata, selline ongi elu. Toogu see Backman ükskõik missuguseid keerdkäike oma loosse, teda on ikkagi hea lugeda. Ma ei oska võrreldagi, milline mulle nüüd kõige rohkem meeldis. Vast Karulinna lugu, või ikkagi Ove? Ei ole veel otsustanud. Ei oskagi otsustada.

Mootorid annavad sulle alati seda, mida oled ära teeninud. Kui sa kohtled neid lugupidavalt, siis nad annavad sulle vabaduse, aga kui sa käitud nagu jobu, võtavad sult vabaduse lk 45

Kui sa kedagi armastad, siis on see nagu majja sissekolimine. Algul võlub sind maja uudsus, sa oled igal hommikul üllatunud, et see kuulub sulle, justkui kardaksid, et äkki tormab keegi uksest sisse ja teatab, et juhtunud suur eksitus ja tegelikult pole üldsegi ette nähtud, et sina nii toredas majas elaksid. Aga aastate jooksul fassaad kulub, puit praguneb ja sa hakkad seda maja armastama mitte selle täiuslikkuse, vaid hoopis ebatäiuslikkuse pärast. Sa õpid tundma kõiki selle nurki ja soppe. Kuidas vältida võtme luku sisse kinnijäämist, kui väljas on külm. Millised põrandalauad nõtkuvad natuke, kui nende peale astutakse, ja mismoodi kapiuksi avada, et need ei kääksuks. Just need väikesed saladused teevadki sellest sinu kodu lk 289-290

Kirjastus: Tänapäev, 2016

319 lk