Lugu kadunud lapsest

 

Ootasin väga Elena Ferrante Napoli-sarja viimast raamatut. Kolm esimest meeldisid mulle väga ja seda lugemiselummust tahtsin veel tunda. Ning muidugi loo areng, millises suunas see liigub, mis saab Lilast, mis saab Lenust? mis saab Napolist? Kõik need küsimused jäid pärast kolmandat osa õhku.

Lugu jätkub sealt, kus ta kolmandas osas pooleli jäi. Elu on taas Lila ja Lenu teineteisele lähendanud. Elatakse kõrvu ja nii on peresidemed, suhted läbipõimunud. Siiski ei mängi elu neist ühele kätte just parimaid palasid. Kõige armsaima kadumine on ilmselt maailma kõige hullem kaotus. Ja kaotusvalu on korvamatu, see muudab kogu tajutavat maailma. Samas on ka lohutajate elu keeruline, sest selle tunde sisse ei oska minna, kui seda ise omal nahal ei koge.

Ferrante jutustab hästi voolavalt ühte elulugu, minnes kord detailsemaks, samas läheb sujuvalt üle aastate. See on ehtne naiste lugu, aga mitte mingis n.ö naisteka tähenduses. Kuidas ühildada emadust ja tööpõldu, kuidas olla ema ja armuke samaaegselt, kas sinisilmsus on armastuse kaasomand, kas päritolu määrab sinu olemuse, kas kaotusvalust on võimalik üle saada, kas tühjapesafaasist on võimalik toibuda, kas haridus teeb sind teisest paremaks …, need ja palju teisi küsimusi tekib lugedes. Eks vastused saab igaüks tõlgendada oma arusaamise põhjal. Vaatama sellele, et laused on pikad ja sisutihedad, haarab see lugemine jäägitult. Selles on palju kurbust, ängi, kuid ka inimhinge uurimist ja analüüsi. Samuti on siin palju Napolit, seda kaost meenutavat keskkonda, mis muutub läbi mõjuvõimsate isiksuste selle suva järgi selliselt, millist Napolit need kurikuulsad inimesed soovivad näha.

Kui eelnenud osad panid pooli valima, kas Lila või Lenu, siis kohati kaldus vaekauss mõistlikkuse ehk siis Lenu poole. Viimane osa kuidagi kallutab seda vaekaussi Lila poole. Sest mõistlikkusse mahub palju kadedust, omakasu, auahnust, samas siiski ka leppimist, kuid kas üks kaalub teised üles?

Inimestel, kes tunnevad saatusest määratuna end kunstile ja iseäranis kirjandusele pühendama, on arusaam: me töötame, nagu oleks meid pidulikult ametisse seatud, kuigi tegelikult ei ole keegi meid kunagi millekski volitanud, olema autoriseeninud iseennast autoriks, ning paneme pahaks, kui teised ütlevad: see pisike asi, mille sa tegid, ei huvita mind, on õigupoolest igav, kes sulle õiguse andis. Olles aastaid lootnud ja kartnud, et Lila kirjutab, panin ma mõne päeva jooksul kirja loo, mida olin kogu selle aja igas pisiasjas ette kujutanud. Ma tegin seda, sest kõik, mis tuli temalt või mille ma talle omistasin, tundus mulle juba lapsepõlvest alates tähtsam, paljutõotavam kui see, mis tuli minult. Lk 386-387

Minu arvates on selle sarja geniaalsus just jutustamislaadis. Et isegi sündmused, mis su elus juhtuvad ei ole nii tähtsad, kui suhtumine, kuidas sa neisse sündmustesse suhtud, kuidas sa kohaned, käitud, milliseid valikuid teed, kuidas sa aktsepteerid muutusi. Minusse endasse jäid pärast lugemist segased tunded ja mõtlen nüüd, mil raamatu lugemisest on möödas mõned päevad Lila ja Lenu saatustele.

Tore artikkel Ferrante loomingust on ilmunud ajaleht Postimees/raamatud vahendusel.

Suurepärane lugemiselamus!

Kirjastus: Varrak, 2021

397 lk