Kaheksas elu: (Brilkale)

 

Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba põnevusega järgmist osa.

Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse, Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu, reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.

Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“ lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist, pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist, eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega: linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.

Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot, kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus. Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks.  Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias viibimise tunde.

 

Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga palju halba lk 72

Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent sooja see enam ei andnud.

Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära lk 273

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

528 lk