Britt-Marie oli siin

https://www.nytimes.com/2016/10/29/books/a-man-called-ove-fredrik-backman-sweden-success.html

Seekord oli natuke teada, mida lugemiselt oodata, sest Frederik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ meeldis mulle just autori kirjutamise stiili, sooja ning südamliku huumori pärast, ja pealtnäha tundub „Britt-Marie oli siin“ üsna samasse väravasse.

Britt-Marie on elanud oma elu Kentile, triikinud särke, hoolitsenud kodu eest ja kõndinud alati truu varjuna mehe seljataga. Kuuskümmendkolm aastat on ta oodanud oma elu algust, ja nüüd, mil nelikümmend aastat kestnud abielu on seljataha jäänud, leiab ta end väikeses alevis, Borgis uut elu alustamas. Borg on aga majanduskriisist räsitud paik, kust omavalitus on ära kaotanud paljud inimest teenindavad ettevõtted ja on need liitnud üheks: toidukauplus-pitsabaar-postkontor-autoremonditöökoda. Inimesed siin armastavad väga jalgpalli ning vajadusel on valmis üksteise eest minema läbi tule ja vee. Pedantne Britt-Marie on sunnitud tegema mööndusi oma korraarmastuses ja hakkama jalgpallitreeneriks. Mis sa hädaga teed! Samas see „häda“ saab ka millegi alguseks.

See on otsast lõpuni väga mõnus raamat. Oma elutraagika on küll olemas, aga siiski on kogu see lugu optimistliku väljavaatega.  Kuigi et jah, kuuskümmendkolm aastat kellegi teise heaks elada näib olevat ikkagi hiiglama pikk aeg. Samas tundus mulle Britt-Marie loetu põhjal pisut noorem. Ja ega ei ole ju miski kadunud, kui ise oled aru saanud, et on aeg midagi muuta. Sisemised kõhklused ja kahtlused muidugi jäävad. Neid ei pese ka soodaga puhtaks. Sooda on selles loos vägagi tähtsal kohal, sellega peseb maha kogu maailma nähtava mustuse ja mõne mure vast ka.

Vaatamata igasugu probleemidele ja omavalitsuse suhtumisele, näis Borg olevat lahe elupaik. Ka vaeses ja tähtsusetus külas, kus inimesed võivad olla pealtnäha veidrad, hoiavad nad vajadusel kokku ja fännavad andunult midagi, mis teeb nad õnnelikuks. Kui nüüd mõelda meie hiigelsuurete OV-dele ja elude voolamisele maalt ära, siis ega see probleem, kõik ära kaotada ja ühte liita,  pole meilegi võõras. Nagu ka kogukonna säilitamise püüdlused neis hiiglaslikes OV-des: ei saa tahta, et inimesed elavad ja on oma väikestes külades, taovad palli „ei-kellegi“ juhendamisel ning on seejuures õnnelikud. Võib olla ongi õnnelikud, aga kusagil on see paik, kus on treener, kus on värav ja korralik muruplats, ja just see teadmine muudab oma koduse poriga kaetud mänguväljaku vähemväärtuslikuks ning paneb soovima paremat. Kui aga anda üks treener (kasvõi Britt-Marie), uus pall, kena muru ja väravad ka, võib-olla siis see teine paik enam nii kutsuv ei ole. No näed, see raamat pani kohe maailma parandama.😊

Igatahes, mõnusalt laheda huumoriga on see lugu kirjutatud. Britt-Marie on üks äge tegelane, kes paneb natuke muigama selle hullunud korraarmastuse, naljasoone puudumise pärast, kuid seda naljakam on lugejal. Mitte et ma naeraks nüüd Britt-Marie üle, oh seda mitte, üks kasvatatud ja haritud naisterahvas nii ei tee.😅

Ühe väikese meie Eestit puudutava lause leidsin sellest raamatust ka. Neid ma fännan! Võta! Eesti viin või muu sihuke sitt. Sitaks imelikud tähed nagu. Lk 40

Mõttekatkeid, mis silma hakkasid ja sümpatiseerisid, oli ka rohkesti. Vaid mõned neist tähendasin üles.

Raske on öelda, millal armastus õide puhkeb, sa ärkad äkitselt ühel päeval ja see on puhkenud. Närbumine käib samamoodi, ühel päeval on liiga hilja lk 52

Jalgpall on kummaline mäng, sest see ei palu, et seda armastataks. See nõuab. Lk 82

Igal abielul on omad halvad küljed, sest inimestel on nõrkused. Kõik inimesed, kes elavad koos teise inimesega, õpivad nende nõrkustega ühel või teisel viisil ümber käima. Näiteks võib neisse suhtuda nagu hästi raskesse mööblisse ja õppida lihtsalt nende ümber koristama. Illusiooni hoidma. Sa tead muidugi, et mustus koguneb nende alla, aga õpid seda peast välja tõrjuma. Senikaua, kui külalised seda ei näe. Ühel päeval nihutab keegi mööblitüki luba küsimata paigast ja kõik tuleb päevavalgele. Mustus ja kriimud. Kustumatud jäljed parketil. Siis on liiga hilja lk 112

Teatud eas tähendavad kõik küsimused, mida inimene endale esitab, tegelikult ühte ja sama: kuidas tuleks oma elu elada? lk 235

See raamat võiks meeldida kõigile, ka 63aastastele ja neile, kes kõnnivad varjuna kellegi järel. Sel juhul on see raamat nagu jalgpall, mis sunnib elu edasi minema lk 284.

Kirjastus: Varrak, 2019

284 lk