Joomar

https://www.robriemen.nl/en/hans-fallada-alone-in-berlin-1947/

Raputasin vanadelt raamatutelt tolmu ja silma hakkas selge ja otsekohese pealkirjaga raamat, Hans Fallada „Joomar“. Millegipärast imponeeris see pealkiri sedavõrd, et kutsus lugema. "Joomar" on möödunud sajandi 40ndatel kirjutatud lugu.

Kaksipidi mõtlemist siin ei ole, mõistagi on see raamat läbilõige ühe alkoholismi kuritarvitaja maailma- ja minapildist. Härrasmees Erwin Sommer on firma- ja majaomanik, kes elab oma Magdakesega üsna harmoonilist elu. Lastega neid küll õnnistatud ei ole, kuid argielu laabub kenasti. Muidugi vaid selle ajani, mil härra Sommerile hakkas mekkima alkohol. Allakäigu trepp on üsna järsk ja kolinal kukuvad nii eneseusk, pereväärtused, väärikus ja maine, rääkimata firmale ja tervisele tekitatud kahjust. Joomarlus pluss valel ajal vales kohas, ja kutsuvalt  laiutavad ees vanglamüürid ja vaimuhaigla. Kusjuures alkoholiuimas ollakse kerge saak sulidele, petistele, päevavarastele.

Fallada oli ka ise alkoholikuradi küüsis ja „Joomar“ on kirjanikuhärra autobiograafiline jutustus, seega on kõik kirjeldatud tundmused ehedad ja ausad ning ta on need väga hästi ja peensusteni lahti kirjeldanud.  Kurb ja põnev on see raamat üheaegselt, sest purjus inimese päevadesse satub seiklusi tahes tahtmata rohkem, kui kainena, ning vangla põnevuse jaoks pole vaja purjus ollagi, seal juba seltskonda on ning seda seltskonda on siin ka üsna hästi kirjeldatud. Kui sa ikka loomult pätt ei ole, siis päris pättidega tuleb ka kuidagi hakkama saada.

Alkoholism on haigus, aga selle enesele tunnistamine käib üsna sageli au ja väärikuse pihta.  See raamat istutab end ühe joodiku pähe, tuues esile selle joodiku muutumise ja enesepetmise teekonna. Muidugi ei muutu ainult alkoholi käes sipleja, samas võrgus on ka tema abikaasa ja omaette muutused toimuvad temaski. Ühtlasi tulevad meelde kõik tuttavad joomarid, kelle suust kõlab „mitte üks tilk“ stamplausena, mille kehtivusaeg on vaid järgmise pudelini. Raske on mõista või kaasa tunda sellele, kes ise selle haiguse on endale külge pookinud. Aga proovida ju võiks, ja ühe joodiku-haigusepõdeja silmade läbi kirjeldatu vast aitab pisut.

Joobumus, unustus, unustuse jõel kaugele triivida, hämaruse sisse, sügavale pimedusse, sinna, kus pole ei loobumist ega kahetsust .. lk 27

Kirjastus: Eesti Raamat, 1988

206 lk