Soovipuu

Katherine Appelegate „Soovipuu“ pealkiri on kahtlemata kutsuvalt kõlav ja seega ei olnud lugemist valida üldse keeruline. Soovime ju suuremaid või väiksemaid soove alatasa ja küll oleks tore, kui oleks selline võlunipp, mis aitaks need soovid ka täide viia.

Soovipuu on Põhja-Ameerikas kasvav põhjatamm nimega Punane. Puu on vana ja väärikas ning tema lehed, tüvi ja võra on näinud ja kuulnud palju head ja halba, andnud varju ja kaitset, oksad on kandnud lindikesi reaalsete ja ulmeliste soovidega.  Tema puuõõnsustes on elanud ja elab palju loomi ning linnuliike, kes kõik on puu suured sõbrad. Punane mõistab kõnelda ka inimestega, kes oskavad teda kuulata. Oma loomult on ta leplik ja andestav. Omast arust on ta näinud kõike, kuid uuel ajal on uued kombed ja arusaamised ning ta mõistab, et soovipuuna on tal veelgi suurem võimalus aidata neid, kes abi vajavad. Punasest saab erinevate kultuuride ja liikide sõpruse siduja.

Raamatu temaatika on soovipuu vääriliselt väga lai. Alustame näiteks loodushoiust, s.t kes ikka peaks neid puukülge seotud lindikesi koristama ja kas selline puu risustamine on üleüldse eetiline. Siis rassismi ja võõravaenu teema. Puu märkas ümbruskonnas toimuvat, ta nägi, kuidas eri rahvusest ja erinevate usuliste vaadetega inimesed tema vaatevälja elama asusid. Ta märkas sallimatust, vihkamist, vaenu ja seda milliste hoiakutega kostitasid inimesed üksteist. Kuidas need suhted ja suhtumised ajajooksul muutusid.  Seejärel sõpruse teema. Puu märkas õnnetuid ja üksildasi ning soovis süvendada sõprust nende vahel, kes ise sõprussuhteid luua ei osanud või kelle sõprust ei näinud ühiskond sallivat.  Ja lõpuks usk imedesse teema. Inimesel peab olema üks kultusobjekt, mis aitaks sisendada ning hoida usku ja lootust. Ning muidugi on selles loos ka väikene legend, kuidas ühest harilikust põhjatammepuust sai soovipuu ning mõningasi teadmisi dendroloogiast leiab siit ka.

Nüüd võib näida, et nii palju teemasid ja muidu tarkuseteri, on võib olla liiga palju ühe lasteraamatu kohta.  Tegelikult see nii ei ole, tegemist on siiski absoluutselt väga armsa ja südamiku lasteraamatuga, mille teemad on aktuaalsed ka meil, siin ja praegu. Minu arvates täiesti sobiv laste soovitusliku kirjanduse nimestikku, sest raamatust on nii palju rääkida, analüüsida ja arutada. Ja muidugi on joonistused raamatus suurepärased. Selline hästi armas, ilus, natuke nukrameelselt valus, kuid siiski helge kompott on see raamat.

 P.S sellist tammepuud ihkaks enda õuele ka, istuks ta varjus, kuulaks lehtede kahinat, linnulaulu – täielik idüll.  Ja tegelikult me ju ei tea, kas puud meid näevad, kuulevad, mõistavad. Võib olla on nad selleks kõigeks võimelised, ainult meie organismid ei ühildu kuidagi ja otseselt me seda tõestada ei saa. Mina küll usun, et nad näevad, kuulevad ja pakuvad kaitset.

 Sa pole üllatumiseks kunagi liiga vana lk 38

Sõbrustamine ei pruugi üldse rakse olla. Mõnikord me laseme maailmal selle raskeks teha lk 134

Kõik vajavad lootust. Isegi targad vanad puud lk 164

Kirjastus: Varrak, 2019

219 lk