Kõik vajub koost

Aafrikast pärit kirjandust olen lugenud seni väga harva ja nigeerlase kirjutatut vist üldse mitte. Just see asjaolu sai seekordse valiku tõukeks. Chinua Achebe on Nigeeria kirjanik, rahvuselt igbo. Teda peetakse Aafrika kirjanduse rajajaks ja üheks sealse kirjanduse mõjutajaks. Kui pigem kangastuvad aafriklaste hõimud telekast nähtu põhjal, siis omamoodi põnev on neid kujutleda läbi raamatuloo.

Tegevustik viib 19. sajandi Nigeeriasse. Peategelane Okonkwo on hõimukaaslaste silmis positsiooniga mees. Tal on kolm naist, lapsed, jamsijuur kasvab hästi ning rammu ning auahnust on ka parasjagu. Ühe kogemata juhtunud eksituse pärast pagendatakse ta ema suguvõsa juurde. Naastes ei ole elu enam endine. Misjonäride töö on oma mõjutused jätnud.

Seega siis raamat kolonialiseerimise mõjudest, mil valge rass hakkas peale pressima oma usku ja kultuuri ning imbus märkamatult muutma seni toiminud elukorraldust. Raamatu esimeses pooles kirjeldatakse palju igbode kombeid ja traditsioone. Eks meile ristiinimestele on sellist riituste ja kultuste kirjeldusi keeruline mõista, sest need kombed on kohati vastuvõetamatud. Siiski saab sellest loost teada hõimlaste elukorralduse kohta üsna palju: kosjad, ohverdamine, pruudiluna, kohtumõistmine jne. Ei tahaks küll olla see, keda on vaja jumalatele heameeleks hukata.

Kauge ajastu, kauge kultuur ja rasked nimed, olid omamoodi põnevad ja mõtteainet loovad. Mine sa nüüd võta kinni, kumb on õige: kas meile metsikuna tunduvad traditsioonid või nende muutmine. Vastust vist ei olegi. Sellest raamatust ei leidnud. Aga jah, väga omapärane raamat. 

Kirjastus: Varrak

181 lk