Sarnase
pealkirjaga raamatut olen varemgi lugenud, kuid millegipärast kõnetas see
pealkiri mind taas Raamat Jenny Eclairilt.
Raamatu info
räägib vaid Edwinist, kuid tegelikult on jaotatud osadeks ja keskendub eraldi
mitmele läbivale tegelasele. Edwin on selles majas elanud viiskümmend aastat.
Nüüd, mil ta on üksinda jäänud, otsustab ta kodu maha müüa.
Kinnisvaramaaklerile tube näidates tulevad esile mälestused igast maja nurgast.
Fern ihkab näitlejaks saada ning kodust välja kolides elab pisut crazy elu. Peod ja peikad võtavad oma
osa, kuid elu astub vahele. Lucas on Edwini kasupoeg, kes vihkas oma kasuperet.
Nüüd, mil ta astub taas üle aastate oma koduläve, on päevakorral temagi
mälestused, mis äratavad pealtnäha kalestunud hinges midagi süütundelaadset.
Seega raamat läbi
ja lõhki suhetest, kuidas kärgpere toimib või ei toimi, millist rolli mängivad
vanemad, kui suur on nende näimise ja lapse üle uhke olemise soov. Vaimustusse
ma ei sattunud, kuid mõtlema mingil moel see lugu pani. Mõned kohad lasin ka
lihtsalt üle, sest pidasin oma aega väärtuslikumaks, kui lihtsalt raamatu
mahtu. Natuke palju oli selliseid tulin,
olin, arvasin laadi hetki. Aga
lihtne lugemine, sulaselge ajaviide, mis küll ei ole originaalne ei teema ega
loo arenduse poolest, kuid siiski köitis niipalju, et tahaks ikka teada, mis ja
miks juhtub. Kuigi uute lugude lisandudes haakusid ju kõik tegelased omavahel, jäid nad mingil
moel ikkagi eraldiseisvateks. Ütleme
nii, et tavalised elud oma tavaliste isetekitatud probleemidega.
Kirjastus: Rahva
Raamat 2021
446 lk
No comments:
Post a Comment