Wednesday, November 25, 2020

Sellised me oleme

 


Osalen kohalikus kirjandusklubis. Meie klubi ühendab sarnase huviga inimesi, kellega on kord kuus tore kokku saada ja raamatu teemadel arutleda. Teemadevaliku jätame tavaliselt n.ö konkreetselt laiema, et oleks võimalik erinevate nurkade alt läheneda. Detsembri kokkusaamise teema on Lähis-Ida kirjandus ja seekord andis mulle soovituse hea kolleeg. Esialgu ma lükkasin selle Golnaz Hashemzadeh Bonde raamatu kõrvale, sest tagakaane tutvustuse esimene lause Nadhidil on jäänud elada kuus kuud ei pane vaimustuma. Siiski jäi raamat minu mõtteisse kinni ja muidugi lugesin. Golnaz Hashemzadeh Bonde on noor Iraani päritolu kirjanik, kes emigreerus lapseeas Rootsi.

Viiekümneaastane naine on aastaid tagasi põgenenud Rootsi kui teisitimõtleja. Nooruse naiivsuses tehtud otsused aitasid sellele minekule kaasa. Nüüd, kui elu on võõrsil üles ehitatud, seisab ta kurja diagnoosiga silmitsi. Prognoos on halb, kuid oma tütart soovib ta säästa ning naine tõmbub üha endasse. Meeleolud ja mälupildid vahelduvad ning kangastub ka lapsepõlv ja noorusaeg Iraanis. Siiski on elul ka üllatused varuks. Nii vist on alati.

Lugu on siis katastroofidest, mis võib tabada sind kas just kõige ilusamal hetkel, kuid ikka ja alati ootamatult. Muidugi oli raamat kurb, masendav samuti, sest haigus, nooruse mälestused, vägivaldsed suhted, juuretus ei anna põhjust paremaid tundeid tunda. Siiski oma väike rõõmuallikas oli ka selle kurva loo juures olemas. Ja kui ma lugema hakkasin ning sujuvalt veeres lugu Nadhidi noorusaega ja dissitentlusesse ning emigreerumisele,  siis sain aru, et see vähkkasvaja ei olegi ainult füüsiline haigus, nii tunneb ka end juurteta inimene võõras ühiskonnas. Nagu kutsumata sissetungija, kes paljuneb omasoodu.

Mõtle, kui sellel kõigel ei ole tegemist ei tugevuse ega nõrkusega. Kui kõike juhibki ainult juhus. Mõtle, kui ma olen lihtsalt naine, kellel on olnud palju ebaõnne. Et see ongi võib olla kõik, mida ma endast kujutan. Ma mõtlen, et oleksin pigem võinud olla nõrk. Et ma oleksin pigem olnud nõrk, ja et juhus oleks olnud minu poolt. Lk 80

Kirjastus: Varrak, 2019

214 lk

No comments:

Post a Comment