Monday, October 19, 2020

Johanna Päts Kodu kõikjal kaasas

 


Mõnikord tuleb teave raamatu kohta, mis siis omakorda lugemissoovi sünnitab, hoopis ootamatult, sealt kus seda oodata ei oskagi. Nimelt viis väike suvereis mind ööbima Lagedile uhke nimega majutusse Historic Bridge Tower. Üldse mingit eeltööd tegemata sattusime Külma talu territooriumile, kus oli kena park, tankid hoovil, sõjaveteranide skulptuurid, kaunis jõekäär, palju lilli ja ehedat vaikust. Selle majutuse perenaine seletas meile lahkesti, kuhu me sattunud olime. Selgus, et olime suisa muuseumi tulnud - Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi, mis oli Voldemar Pätsi kunagine kodukoht. Puhkemaja perenaine rääkis Johanna ja Voldemari Pätsi lugu mitmeid kordi ja see jäi mulle nii kõrva taha, et tekkis
huvi lugeda seda Anne Velliste koostatud raamatut. Öömaja oli igati ekstreemne, sest tuba tornis meenutas kasarmut, oli üsna askeetlike tingimustega ja ma ei mäleta, millal ma viimati raudvoodis magasin. Sellest reisist tuli lugemisotsus „Johanna Päts. Kodu südames“.

Raamat sisaldab mälestusi, kirju, dokumente. Johanna kirjutas oma eluseigad üles ikka selleks, et lapsed, lapselapsed teaksid ja mäletaksid kodumaad, säilitaksid eestlust. Nagu paljudel, nii tuli ka perekond Pätsil keset aktiivset elu jätta kõik ja minna, kaasas keedetud koorekommid, et lapsed suudaksid reisi üle elada. Kodutalu jäigi igaveseks maha ja uus elu algas taas nullist. Mulle meeldis väga tema kirjavahetus sugulaste ja tuttavatega. Kui esilagu olid need kirjad lootusrikkad, et ehk õnnestub kunagi kodumaale tagasi pääseda, siis aastate lisandudes seati oma elu sisse võõrsil, kinnitati oma kannad tugevamalt uude elupaika ning lepiti paratamatusega. Samas kodu oli alati kaasas mõtetes. Üsna sageli olid need kirjad ka kurvad, sest tuli kirjutada haigustest ja surmadestki, kuid samas oli suurel suguvõsal alati põhjust kirjutada ka sündidest. Need on kirjad, milliseid täna  enam ei teki. Kõik need kirja alguses olevad sissejuhatavad pöördumised ja lõppsõnad on eriliselt armsad, südamlikud. Ma ei usu, et me oleme südamlikkuse minetanud, kuid kõnepruuk on täna teine, olud teised ja nii jäävadki need pea poole sajandi tagused kirjad pisut nagu etaloniks.

Raamat on paks ja raske ning selle lugemine võtab ajast üsna suure ampsu, sest ega neid kirju korraga palju ei loe. Kuid ühe ajastu lugu, väga väärika perekonna lugu tasus lugemist. Ja tegelikult ka see Eesti Vabadusvõitluse  muuseum tasub külastamist.

Kirjastus: AADE, 2013

544 lk

No comments:

Post a Comment