Thursday, December 10, 2020

Janu on kõikidel üks

 


Kristiina Ehini ümber on selline salapärane fluidum, et kõik, mille ta loob, muutub ihaldusväärseks ja sellest tahad meelsasti osa saada. Ja ega tema viimase luulekoguga teist tunnet ei tekkinud: raamatu ilmudes võtsin raamatu lugemisplaani.

Väliselt habras naine valutab südant maailma toimimise pärast, eestluse pärast, lihtsalt mehe ja naise pärast, kõige pärast, mis meelel. Ja tema näilise tundlikkuse juures on tal meelel üsna palju.  Nii on ta  vorminud värssidesse oma esivanemate lood, kadunud ämma loo ja isegi tänase, muutunud maailma olukorra. Teeb hädaabikõne peaministrile, kurdab metsade hävitamise ja Rail Balticu üle. Kohati on see luulekogu nagu isiklik mälestuste raamat, samas aga ka kogu Eesti rahvast puudutav raamat. Ma arvan, et sõnad lihtsalt  voolavad temast välja ja see on eriline oskus. Luulekogu teeb meele härdaks ja paneb kaasa mõtlema, ilus ja valus ka. Janu on tõesti igas ajastus üks ja see sama.

136 lk

No comments:

Post a Comment