Jooks

 

Olen sattunud Loomingu Raamatukogu lainele. Minu kätte sattus Jean Echenoz´i “Jooks”, mis kõneleb Tšehhimaa jooksukuulsusest Emil Zatopekist.

Tegemist on Zatopeki elulooga, mis hõlmab spordiga seotud aastaid ja ka tema hilisemat elukäiku lühidalt. Selgub, et tegemist on ülimalt heatahtliku, malbe talendiga, kes lihtsalt läks ja jooksis toore jõuga ja võitis. Samas oli ta sündinud aega, mil Tšehhis olid segased lood – sotsialistlik režiim kallutas sportlast samamoodi nagu Nõukogude Liit – sa näitasid tulemusi küll, kuid kus, mis ja kellega sa võistled, seda ütlevad ette organid. Ja eks karjääri lõpp toonasel ajal oli pigem autu, rahvas teadis ja armastas, kuid valitsus proovis seda aupaistet iga hinna eest peita, kuna Zatopek julges pruukida liigselt suud.

Ma ei ole suur spordi fänn ega ka elulugude fänn. Seda, kes on Zatopek, ma muidugi teadsin, aga teadlikult ma seda raamatut kindlasti lugemiseks ei oleks valinud. Õnneks läks lugemiseks ja mulle meeldis see raamat. „Jooks“ oli nagu jooks läbi Zatopeki elu, haarates kaasa tükikest ajalugu ja ühe lihtsa inimese, lihtsa sportlase olemuse. Kerge oli lugeda, sest raamatus kuiva biograafiat ei ole, pigem on tekst ikkagi ilukirjanduslikult ilustatud. Mulle näis see lühike lugu hoopis suuremana ja läks väga korda. Sest mõelda vaid, ka geeniused võivad sündida valesse riiki, valesse aega ja neid lihtsalt represseeritakse.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

71 lk