Liis Lassi nimi on mulle tuttav ajast, mil ta noore neiuna
aktiivselt kirjutas ajakirjale Hea Laps. Ja nüüd siis on tema sulest tekkinud ka
raamat, mis mulle tõsiselt huvi pakub. Olen minagi Singapuri pinnale astunud ja
seal küll vaid ühe päeva veetnud, kuid sellegipoolest on natuke kogetud riigist lugeda hoopis teine tunne. Ja ootusedki on
teised: loodad kohata nähtud paiku, loodad samastuda, loodad saada enda
hinnangule kinnitust.
Liisi Singapur asub üsna kõrge mätta otsas, vähemalt pealtnäha. Tal läheb
hästi, ta on edukas, tal on võimalus nautida elu, mis on suuremale osale
inimestest ilus unelm, ta tunneb end võõras keskkonnas koduselt. See on rahaka
inimese Singapur. Siiski, oma mätta otsast ei pea ta end paremaks madalama
mätta otsas istujaist (ei näita seda välja). Seega ei ole raske ülistada maad, kus sul
läheb kõik hästi. Ülivõrdes Liis Singapurist kirjutab. Kirjutab riigi
korraldustest, haridussüsteemist, migratsioonist, riigi edukusest ja mis selle
edukuse on tinginud. Tegelikult on ta lähenenud teemasse süvitsi ja kirjutab laias
laastus kõigest, mis ühe riigi toimimise lahti seletab. Turistile oluline info
on siin samuti olemas, soovitakse ju ikka teada, milline on kliima, kuhu minna,
kus süüa, mida vaadata, kuidas kuhu pääseb jne..
Liis on väga hea sulejooksuga, sõnu
seab hästi ning mõtted on ka toredad. Vaatamata positiivsele üldmuljele
jäi minu jaoks selles raamatus midagi puudu. Ilmselt Liisi ennast, selliseid
seikasid, mis kajastaksid just tema hetki ja olemist. Päris null ju selle koha
peal ei olnud, aga …. Ta jagab ka üsna mitme koha peal nõuandeid, mida Eesti
võiks mõnes või teises situatsioonis teisiti teha, et saada paremaks, et olla
nagu Singapur, et olla edukas. Ma ei tea, kas need nõuanded kõik asjakohased on
ja eks me kõik tea kõige paremini, mida teine tegema peaks, kuid samas: miks ka
mitte tuua välja oma arvamus.
Selline kahetisi tundeid tekitav raamat oli see Minu Singapur. Selge on
see, et Liis ei ole kunagi kartnud üles keerutada tolmu ja tagasihoidlikkus ei
ole tema trump.
Aga minu väikene jalajälg Singapuris, mis jäi peatuspaigaks Helsingi-Perth
trajektooril, kirjutan ka sellest mõne rea. Kui tagasi tulles oli valida, kas
hängida lennujaamas 6h või olla siis juba terve päev Singapuris, siis valisime
viimase kasuks. Selle eest kiidan end siiani. Ma ei tea, kas kunagi elus üldse
sellist võimalust tuleks?! Muidugi on lennujaamgi üliäge, ning päev ja rohkemgi
oleks kulunud ära ka seal. Singapur võttis meid vastu niiske kuumusega, õhk oli
äikese-eelselt paks ja seda oli veidi raske taluda. Võib olla ilm ei olnud
kõige parem, kuid kõik muu sujus küll hästi. Singapuris oli lihtne liigelda,
meie kasutasime taksoteenust nii kindluse mõttes. Külastasime kesklinna, mis on
absoluutselt paras läbi kõndida ühe päeva jooksul. Seega jalutasime korraliku
tiiru ümber veekogu, mis jääb Marina Bay
Sandi ja vett purskava pooleldi merineitsi, pooleldi lõvi – Merlioni
vahele. Samuti jalutasime Gardens by the Bay´l – botaanikaaias, kuhu on loodud tehis supertree'd, mille ümber kasvab ilmselt
tuhandeid taimeliike, ja seda eeldusel, et nad taluvad sellist vertikaalset
kasvamist. See oli väga-väga-väga ilus ja meeldejääv elamus. Külastamata ei
saanud jätta Marina Bay Sandi šopingu keskust ning sõidutasime end liftiga üles
MBS-i katusebaari, et siis nautida vaadet üle Singapuri. Vaade oli võimas! Linn
ise oli tõesti puhas ja korras. Ohtralt lilleõisi, ja üldse oli rohelust nende kõrghoonete
vahel palju. Ilmselt ei ole neil maalapikestki, mis on hooldamata. Kõik oli
absoluutses ornungis. Teenindus oli sõbralik ja absoluutse võhikuna saime käidud
kõik internetist väljaotsitud kohad ilma, et oleksime pidanud teed küsima või muidu
ekslema. Kõik oli kuidagi loogiline ja arusaadav. Kui ma aga hakkan võrdlema
meeldivust Singapur vs Perth, siis minu jaoks jääb Perth ettepoole just selle
loodusesse sulandumise ja kergemini hingatava õhu poolest.
Kirjastus: Petrone Print, 2020
270 lk
No comments:
Post a Comment