Võitjad

Fredrik Backmanist kui kirjanikust olen võlutud ja seega tema triloogia kolmas osa oli väga oodatud.

Viimase raamatu sündmustest („Meie teie vastu“) on möödunud kaks pikka aastat. Seni pildil olnud tegelastest mõned on laia ilma lennanud, mõned taovad edasi hokit, mõni on treeneriks hakanud, mõni on heaks hakanud ja mõni ei tea ikka, mida oma eluga peale hakata. Hiljaaegu tabas linna looduskatastroofilaadne torm, ning ühe linna jaoks olulise inimese lahkumine toob koju tagasi ka võõrsile rännanud. Kodukoht loeb, perekond on üle kõige ning inimesed neis paigus samuti, kui on…?!

Selle raamatuga on nii, et ka eelmised peavad loetud olema, muidu matsu ei jaga. 

http://aluik.blogspot.com/2021/07/karulinn.html

https://aluik.blogspot.com/2022/04/meie-teie-vastu.html

Minu vaimustus Backmani vastu säilis ka „Võitjaid“ lugedes. Tal on absoluutselt oma stiil, mis on nii lihtne, nii tabavalt lummav, sest ta kirjeldab neid tundmusi, mida me kõik aeg-ajalt tunneme (kuid sõnadesse panna ei oska) nii ilusasti, nii vaimukalt, nii kriipivalt, et lugedes tulevad lausa heldimuspisarad silma. Iga tegelane on oluline ja iga peatüki lõpus on omamoodi puänt.

Otseselt lugu selles raamatus nagu ei olekski, siin on pigem kogukonnad, perekonnad ehk teisisõnu elud, mis on kordumatud ja erilised, just nagu päris. Backman annab igale tegelasele hinge, need tegelased on nagu elusad, kõigi oma rõõmude ja probleemidega.  Küllap on igas kogukonnas olemas oma Peter, oma Mira, Benji, Amat, aga siin selles loos on nad sul peo peal ja sa lased nende elud läbi iseendast, ning tunned neile kõigile võrdselt kaasa. Kindlasti on „Võitjad“ neist kolmest osast kõige kurvem, pisaraid tagasi hoida lihtsalt ei õnnestunud, kuid siiski on siin ka palju elujaatust ning lõppkokkuvõttes proovitakse midagi ette võtta kogukondade erimeelsustega. Kas võidab poliitika või seob armastus või on see hoopis midagi muud?

Taas kord ma lugesin ja lugesin ning kahju oli midagi muud teha. „Võitjad“ on üsna mahukas raamat, ca 600 lehekülge, aga ma nautisin igat sõna ja oleksin rõõmuga valmis veel lugema. Lugeda on alati hea, aga see eriline mõnu ei ole 100% kohal iga raamatu lugemisel. „Võitjad“ oli lugemismõnu J

Öeldakse, et mida vanemaks, seda targemaks, aga meist enamiku puhul ei vasta see ju tõele, kui me vanaks saame, oleme lihtsalt saanud rohkem kogemusi nii kõige paremast kui ka kõige halvemast. […] kui me oleme noored, et tea me mitte midagi kõige jubedamast, mis võib meid tabada, ja hea on, sest vastasel korral me lähekski iial uksest välja. Mitte mingil juhul ei laseks me välja neid, keda armastame lk 31

Lood poistest ja nende isadest on kõikidel aegadel ühesugused, kõikides kohtades. Me armastame üksteist, vihkame üksteist, igatseme üksteist, tõrjume üksteist, aga ei suuda iial elada üksteist mõjutamata… lk 197

Pettumus oma lastes on alati üksnes pettumus meis endis ja millelgi pole pikemat pidurdusmaad kui sellel. Lk 332

Peaaegu mitte keegi ei tea, mida tähendab edu. Nad arvavad, et see on mäetipp, kuhu jõutakse, aga Frakk teab paremini, tippu ei ole, on kõigest otsatu nõlv. Sa kas kistud end küüntega üha ülespoole või siis tiritakse ja lüüakse sind allapoole. Kui jääd hetkekski vaadet imetlema, tuleb altpoolt keegi tugevam ja näljasem ning võtab su  koha ära. Lk 340

 

Aitäh kirjastusele Varrak sellest loost osasaamise eest!