Karulinn

 

Ma ei tea  kedagi, kes teaks kedagi, kes suudaks Bacmanile vastu panna. Nii ka mina. Fredrik Backmanilt on taas uus romaan ja seda ma igal vabal minutil viimased paar päeva lugesin.

Seekord kutsub Backman meid ühe väikelinna, nimega Karulinn, hingeelule kaasa elama. Selle linna au ja uhkus on hoki – hoki rütmis siin elatakse ja hingatakse, hokilt oodatakse palju, ehk siis teisisõnu, võidud tooksid linnale au ja kuulust, mis omakorda kindlustaksid sponsorite toetuse, aitaksid sellesse eraklikku paika tuua investeeringuid, mis vähendaks omakorda tööpuudust. Kõik lootused on pandud juunioride meistritiitli võitmisele. Võit terendabki, kuid üsna tiitlivõistluse eelõhtul peetakse maha pidu, kus kahe noore inimese vahel juhtub midagi, mis muudab kogu meeskonna, kogu linna elu. Sõprussuhted, peresidemed ja usaldus pannakse proovile. Dilemma ongi keeruline, keda uskuda, kui on sõna sõna vastu. 

Backman oskab lugu üles ehitada nii, et selles on niipalju argielu, hoolimist, armastust, austust, erinevaid olukordi, mis liigutavad südamest, ja muidugi hokit. Samas seda hokit võib võtta isegi sümbolina. Selleks, et meeskond-kogukond saaks hästi toimida, peame üksteisega arvestama, üksteist austama. Kui meeskonnas on mõra, siis mõnikord on raske jääda ausaks iseenda ja teiste vastu. Mulle meeldis, et kirjanik armastab kõiki oma tegelasi võrdselt, et ta ei ole loonud sellist keskset tegelast, kellele omistad enamuse tähelepanust. Siin sai ühtemoodi kaasa elada Mayale kui ka Benjaminile, Mirale ja Davidile, tervele kogukonnale. Lõpplahenduski mõjutas kogu linna, kas siis otseselt või kaudselt. Ja see lõpplahendus oli ka nagu kirss tordil, kõik eelnevad märgid näitasid lahenduseks midagi muud.

„Karulinn“ oli pisut teistsugune, natuke tõsisem Backman. Kusjuures üldiselt ma ei nimeta mitte ühtegi raamatut autori nime järgi, aga Backman eristub kuidagi nii palju, et tema looming ongi Backman.😊 Ma isegi ei oska öelda, milline tema raamat on minu lemmik, sest iga kord pärast lugemist on tunne, et tahaks kirjanikku kallistada selle eest, kuidas on ta oma loo üles ehitanud, millised karakterid sisse toonud, kuidas ta oskab näha inimese kõige salajasematesse soppidesse, kuidas ta oskab erinevaid inimtüüpe lugeda ning kuidas ta oskab võtta kaitsva ja lootustandva positsiooni just nende suhtes, kes seda eriti vajavad.  Muidugi on Backmani  kerge lugeda, tema mõttekäigud on lihtsad ja loogilised, kuid siiski  väga üllatavad. Samas on lugeda ka keeruline, sest pliiats ja märkmik peavad olema pidevalt käepärast. Neid lauseid, mis on nagu säravad pärlid ja mida ei taha kuidagi unustustehõlma lasta vajuda, neid on üksjagu. Ma lihtsalt armastan Backmani ja ootan kannatamatult uusi lugusid.💖

Kaks asja suudavad meid meie vananemises eriti hästi veenda: lapsed ja sport lk 38

Töölistest ei piisa, kellegi peavad ka ideed olema. Kolletiiv toimib vaid siis, kui see ehitatakse tähtede ümber lk 77.

Mida sport meile anda saab? Me paneme sinna kogu oma elu ja millele me loota saame, parimal juhul? Mõnele hetkele….. mõnele võidule, mõnele sekundile, mil me tunneme end suuremana, kui me tegelikult oleme, mõnele üksikule korrale, kus me kujutame ette, et oleme…. Surematud lk 101

Inimkonnal on palju mürke, kuid miski neist pole kangem kui uhkus lk 161

See, milleks ei sa iial valmis olla, kui sa lapse saad, on tundlikkus. Mitte tunne, vaid tundlikkus. Ta ei teadnud, et võib tunda nii palju, et suudab hädavaevu omaenda naha sees olemas olla lk 206

Viha võib olla tõeliselt ergutav tunne. Maailm võib muutuda nii kergemini mõistatavaks kui ka vähem kohutavaks, kui jagada kõik sõpradeks ja vaenlasteks, endiks ja teisteks, heaks ja halvaks. Kõige lihtsam asi, millega üht rühma ühendada, pole armastus, sest armastus on raske, see esitab nõudmisi.  Viha on lihtne lk 243

Armastus, mida vanem oma lapse vastu tunneb, on harukordne. Kõiki teisi inimesi me hakkame armastama, aga siinkohal see ei kehti. Seda armastust oleme tundnud igavesti, armastanud juba siis, kui last veel olemaski polnud. Ükskõik kui palju end selleks ette ei valmista, tabab kõiki emasid ja isasid esimesel hetkel täielik šokk, kui tunnete tulvavesi neist üle uhub, nii et pind kaob jalgel alt. See on arusaamatu, sest seda ei saa millegagi võrrelda. Otsekui kirjeldaks liiva varvaste vahel või lumehelbeid keele peal kellelegi, kes on elanud terve elu pimedas toas. Hing lendab uppi lk 315

… iga laps on südamesiirdamine lk 315

Kirjastus: Varrak, 2021

368 lk