Esmalt köitis mind selle raamatu juures autor. Jose Manuel Milhazes Pinto
on portugallane ja on abielus eestlannaga. Selline abielu ei ole midagi
tavatut, küll aga on tähelepanuväärne, et eestlanna vanavanemad olid andunud
kommunistid ning hr Pinto on nende loo vorminud raamatuks.
Erich Sõerd ja Leida Holm Blumthal olid noored idealistid, nad uskusid
siiralt kommunistliku režiimi õiglusesse. Osaleti Eesti (luhtunud) kommunistlikus
riigipöördes, täiendati end kommunismialaselt Nõukogude Venemaal ning omast
arust oldi partei ustavad teenrid. Stalini aeg oli aga umbuslik kõige suhtes,
nii sattusid tulihingelised kommunistidki repressioonide alla. Leida veetis
aastaid sunnitöölaagris. Saksa ajal sattus ta koonduslaagrissegi, kuid visa
naine elas üle kõik repressioonid. Siiski see tema usku nõukogude õiglusse
pealtnäha ei vähendanud. Samas eelistas ta hoida oma üleelamised endale ja elas
äärmiselt tagasihoidlikult.
Raamatu kirjutamisel on tuginetud perekonnaliikmete mälestustel ning väga palju
on tehtud tööd arhiivides ja kasutatud sealseid materjale. Väga tõsine lugemine
oli. Mind paneb imestama inimloomus. Leida oli saanud vintsutada igal rindel,
kuid kas see oli aade või uhkus, mis ei lasknud tal oma ideedest loobuda,
sellest ei saanud ma aru. Samas oli see pisut teistsugune vaatenurk
ajaloolistele sündmustele ja ühe inimese elukäigule. Oleme enamasti harjunud
lugema neist, kes olid n.ö kulakud, külakurnajad Nõukogude proletariaadi
silmis, aga ühes pesuehtsast komministist ja tema võimalustest ei ole nii palju
raamatuid kirjutatud. Või ei ole mina neid lugema sattunud.
160 lk
Kirjastus: Hea Lugu, 2021
No comments:
Post a Comment