Rannaraamat

 

Rannailmad on sellel hooajal lõplikult otsas, aga mina jõudsin alles nüüd Emily Henry „Rannaraamatut“ hakata lugema.  Rand ei ole küll tingimus raamatu lugemiseks, kuid kaanepilt kutsub küll järgima. 😉

Kirjaneitsi January on pärast oma isa maise elu lõppemist eriti murtud, sest ta on pettunud armastuses, isas ning lisaks näpistab ka rahanapus. Ainus lahendus, mis aitaks mõtteid koondada ja raha teenida, on uue raamatu kirjutamine. Ta sõidab isalt pärandusena saadud majja Michigani järve ääres. Seal aga selgub, et tema naabergi on kirjanik: hurmav Augustus Everett, kellega tal oli kooliajal põgus kokkupuude. Ka nüüd on võimatu olla ja elada seal ilma hr Gusi nägemata.

Kui raamatu tagakaas mainib, et mõnikord näib, et enam hullemaks ei saa elu minna, siis ausalt öeldes seda hullu elu ma selles loos küll ei näinud. Pigem on selline sirgjoones kulgev story, mis kõlab lõpuks nagu ood armastusele. Natuke kõhklusi, kartusi, et miks ta ei tule, kas ma ikka ei meeldi talle, äkki olen liiga pealetükkiv, on kõik selle armumise osa. Minul ei tekkinud mitte kordagi kahtlusi, et õnnelikku lõppu ei tule. Kõik märgid, kogu suhtelmise vorm viitasid sellele. Selles suhtes ongi see hästi positiivne ja mõnus lugu. Ilus ja armas pealekauba, samas mitte sugugi liiga imal. Mõnikord on hingele hea lugeda siirast ja armast suhetelugu. Romantika loeb! Lovestory kõrval tegeletakse selles raamatus ka lugude loomisega.  Peategelased on ju kirjanikud. Lisaks on toredaid mõtteid lugude loomisest, kirjandusest, lugemisest ning mõned raamatus mainitud laulud kuulasin ka youtubes ära.

Üks pesueht ranna raamat see oligi, selline kerge ajaviide, millelt võib vahetevahel pilgu lainetesse ja mööda teisi inimesi lasta. Mina magasin raamatuga rannas hetked maha, kuid happy end on raamatul sellegipoolest 😊😊.

...kõigil on midgi sitasti. Mõnikord on kellegi teisest asjast mõtlemine peaaegu et kergendus lk 99

Just seda olen ma alati lugemise juures armastanud, see ongi mu üldse kirjutama inspireerinud. See tunne, et uus maailm mässib end su ümber nagu ämbikuvõrk ja sa ei saa end enne liigutada, kui kogu lugu on end sulle nägevaks teinud. Lk 104

Inimesed olid keerulised. Nad polnud matemaatikavõrrandid, nad olid tunnete ja otsuste ja halva õnne kogumid. Maailm oli samuti keeruline, üldses mitte kanunilt udune Prantsuse film, vaid õudne katastroofiline segadus, milles särasid täiuslikkuse ja armastuse ja mõttekuse täpikesed lk 292

Kirjastus: Varrak, 2021

325 lk