Reisiraamatuid on mulle alati meeldinud lugeda, see annab võimaluse osa saada teiste kogemuse kaudu neist paigust, kuhu ma ilmselt ise minna ei saa. Ja tegelikult pole alati see ise käidud või käimata jäämine põhjuseks, miks lugeda. Sellised kerged reisiraamatud on puhkus, lõõgastus ja uute unistuste süttimiseks absoluutselt vajalikud.
Kertu Jukkum on oma reisihullusega kohe kindlasti väga inspireeriv. Mulle meeldib tema elufilosoofia: kui saan, siis haaran ohjad ja viin kõik oma unistused ellu. Seda energiat ja elurõõmu on tal vast keskmisest eestlasest rohkem. Vähemalt loetu põhjal võib järeldada, et kui ta rõõmusab, siis südamest ja kui on kurb, siis ka kogu täiega, s.t pooltoonid ei käi tema kohta. Lisaks oskab ta ka nauditavalt oma lugu ja seiklusi jutustada. Tõsi, palverännaku lugu meeldis mulle rohkem, sest selles oli rohkem sügavust ja põhjalikkust. Aga ilmselgelt oli ka palverännaku tempo oluliselt aeglasem. Nelja kuuga käia läbi nii palju riike ja kogeda nii palju erinevaid kogemusi on parasjagu väljakutset esitav tegemine. See tempo vaatas ka raamatust vastu - riigid ja muljed vahetusid vast liiga kiiresti. Kuid sellegipoolest mulle meeldis.
Reisides tekib ikka see moment, et kahju on mõnest paigast lahkuda
ning tahaks neid hetki hoida mälus igavesti. Kui käia ühest paigast teise, ühest
riigist teise, jääb lõpuks mällu mälestuste virr-varr, peas on kõik segamini,
mis ja kus midagi oli, seda pärast enam ei mäletagi. Kuid oma reisi
läbikirjutamine loob kindlasti ka kirjutaja peas mingi mälestuste selguse. Mina
sain küll oma väikestele reisidele sellest loost tuge, s.t et kui mõttepoeg
peas on sündinud, siis tuleb minna.😀
Iga suurem väljakutse muudab inimest. Saavutus anna
lootust ning õpetab lk 84
Kirjastus: Postimees, 2019
204 lk
No comments:
Post a Comment