Kõik see maailm

 

Minu viimase aja lugemiste pealkirjad sisaldavad sõna “kõik”: „Kõik võib veel hästi minna“, „Kõik,mida ma ei mäleta“ ja nüüd siis Sigrid MacRae „Kõik see maailm“. Seekord kõnetas mind teema, mulle lihtsalt meeldib kangelaslikest inimestest lugeda.

Sigrid MacRae on pärit Hoyningen-Huene aadlisuguvõsast, mille juured ulatuvad otsapidi ka Eestisse (Eesti mõnda paika mainitakse vaid paaril korral). See raamat siin on tema vanemate lugu, mis hõlmab nende armumise faasi ja jõuab välja sõjaga toime tulemiseni, kui hukkunud on pereisa. Sigrid on kirja pannud selle loo tuginedes erinevatele materjalidele ja vanemate kirjadele. 

Aimee on ameeriklanna ja Heinrich baltisakslane, kelle liidust sünnib kuus last, neist viimane, raamatu autor, juba sõjaperioodil. Mees on tark, erudeeritud, kuid meelelaadilt romantik ning selle oma õige koha leidmine valmistab talle raskusi. Kui teda kutsutakse natsi-armee ridadesse, siis ta nõustub. Rinne viib teda Prantsusmaale ja lõpuks Venemaale. Sealt ta enam tagasi ei tule. Aimee on astunud kindlameelselt oma abikaasa kõrval ning kui sõda jätab ta lastega üksinda, siis on abiks toime tulekul tema tarmukus ning ääretu vastupidavus. Sõda ju paiskas segi kõik, lõhkus kodud, manas inimestele ette nende õiged paled, poolitas pered ning pani proovile igas mõttes. Aimee oli aga visaduse etalon, ikka ja jälle alustas ta otsast peale, korraldas, keetis, küpsetas, abistas teisi. Selline kõigi ema. Vaatamata hädale, vaesusele, viletsusele hoidis ta perekondlikke traditsioone au sees ning olid elustandardid, mida hoiti ja millest ei loobututud ka rasketel aegadel.

Mulle meeldis raamatu alguse poole romantiline meelelaad, mil saadeti üksteisele tundelisi kirju, hoiti peretraditsioone ning mäletati möödunud aegu. Ja mulle meeldis Aimee, kes oli omade nimel valmis minema läbi traataia. Lisaks meeldis ka, millistes doosides lasti osa saada sõjast ja sellega kaasnevast. Ega meie, rahuaja lapsed, ei kujuta seda elu päris õigesti ette ka siis, kui oleme lugenud, filme vaadanud, lugusid kuulnud. Sellise raamatu lugemine toob mingil moel maapeale tagasi selles ilusast elust, mis meil ju tegelikult on, ja tuletab meelde, et me ei peaks võtma kõike nii iseenesest mõistetavalt, et me võiksime hinnata rohkem inimlikke väärtusi enese ümber, milleks on rahuaeg, headus, sõprus, lugupidamine, traditsioonid.

Sel põrunud elul on üks eelis: nii ohtrate murede küüsis lakkab inimene muretsemast lk 258

Kirjastus: Eesti Raamat, 2015

318 lk