Sovetistan

Erika Fatland „Sovetistan“

Norra keelest tõlkis Tiina Axelsen

Kirjastus: Tänapäev, 2016

Erika Fatland, Norra antropoloog ja kirjanik, reisis üksinda läbi kõik –stanid: Türkmenistan, Kasahsatan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan. Need on maad, mis tol ajal veel reisisihiks nii väga ei olnud ja sellepärast tundub kuidagi eriti suur julgus minna üksinda ja avastada neid karuseid paiku. 1991. aasta iseseisvunud riigid on arenenud iga üks omas tempos, nende hulgas on täielikku totalitarismi, kuid on ka demokraatlikumaid riike. Igatahes on iga riik omamoodi ainulaadne ja põnev. 

Minu huvi selle raamatu vastu sündis reisiplaanist Kõrgõzstani. Reisiraamatuid selle riigi kohta ei ole palju, kuid ka väikene peatükike raamatus „Sovetistan“ ajas n.ö asja ära. Erika kirjeldab oma raamatus hästi palju olusid, kirjutab traditsioonidest, kultuurist,  ajaloost, ehitistest ja ka sellest, kuidas tema reis sujus. Otseselt reisikava selle raamatu põhjal sättida ei saa, kuid mingi teave, mida on hea teada, jäi meelde küll. 

Naasnud Kõrgõzstanist, võtsin  selle raamatu uuesti kätte. Nüüd lugesin juba hoopis teise tundega. Meie reisisihid just nii väga ei kattunud, kuid Biškekiga seoses tekkisid mul samad mõtted. Biškek on väga roheline linn, kuid vene hõng on siin säilinud ka nüüd, kümme aastat hiljem. Linnas on laiad tänavad, massiine sovietlik arhitektuur ning suured betoonväljakud. Vanalinna ei maksa oodata, kuid Lenineid võib leida küll. Üks suur Lenin on lihtsalt lohistatud peaväljakult vähem tähtsasse kohta, ajaloomuuseumi taha, kuid viisnurkne lillesülem ehib seda kuju endiselt. 

Äratundmisrõõm tekkis kotkamehega seoses. Täiesti juhuslikult kohtusime ka meie Bokonbajevo külas (nii nagu raamatu autor) kotkamehega ehk bürkütchüs´e. Tema sõnul on see amet pärandunud põlvest põlve ning raamatus mainitud Azim, kes toona oli laps, oli meie bürkütchüs (kotkamees). 

Kõrgõzstanis on imeilus loodus, veidi ürgne ja sättimata; palju toredaid inimesi, kes ei pressi ennast peale (on peaaegu nagu eestlased, veidi reserveeritud); on auklikud teed, palju hobuseid, kitsi, lehmi, lambaid, mesilasi; on vahvad teemajad ja oma toidukultuur; on suursugused mäed ja kiirevoolulised jõed. Olen üliõnnelik, et oli võimalus minna ja tutvuda selle kauge maa elu-oluga.