Varjul pool

 

Brit Bennet „Varjul pool“

Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

389 lk

Desiree ja Stella on identsed kaksikud. Üksteiselt saadakse tuge, tröösti ja lohutust, üks õde täiendas teist. Kuueteistkümneselt minnakse kodust ning elutee veab õed isekanti. Aastakümneteks kaob kontakt. Nn mustade kogukonnas kasvanuna üks neist asub varjama oma identiteeti, teine teeb kõike vastupidi. Üks õdedest tunneb oma kaksikust teisest poolest südamest puudust ning panustab palju tema üles leidmisele. Teine elab valedes, mis edasi hargnenuna järjest suuremaks ja hoomamatumaks muutuvad. Elul on aga varuks üllatused. Mida üks generatsioon ei suuda, seda suudab järgmine.

Põhiline sõnum selles loos oli rassiküsimus ja ka iseendaga leppimise küsimus. Mulle hakkas silma, et ka mustanahalised ise ei väärtustanud ennast, rääkimata siis valganahaliste suhtumisest. On kummaline mõelda, et üks rass peab ennast teisest paremaks. Mis sellest, et ajalooline taust ja sada muud põhjust, aga kas tume naha värv saab olla inetum kui valge? Selles loos üks õdedest varjas oma päritolu. Ei olnud küll kusagil öeldud, et õed olid tumedama nahaga, ilmselt oli asi lihtsalt keskkonnas(mustanahaliste asula), kuhu sünniti. Siiski kogu üldine taust pidas mustanahalisi teisejärgulisteks inimesteks. Isegi suhtlemine nendega oli 60-ndatel USAs tabu. Samas uus põlvkond seda vihkamist enam samal määral ei kandnud. Nii et mõtlemisainet sellest raamatust leiab. Lugu ise vedas hästi kaasa, sest taas on perekonnad, nende saatused oma ilus ja valus, meil lahata. Kena suvine lugemine!

 

Nooruse võlu seisneski selles mõttes, et võid olla ükskõik kes. […] Siis saabus täiskasvanu iga, sinu valikud hakkasid taanduma ning sa taipasid, et kõik see, mis sa oled, on pandud liikvele juba aastate eest. Kõik ülejäänu on tagajärjed. […] Otsekui oleks ta saanud vanemaks ja hakanud puid puudutama, taibates, et need kõik on vaid papist tehtud lavakujundus lk 255