Lumme külvajad

 

Tina Harnesk „Lumme külvajad“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Varrak, 2024

303 lk

 

Selles loos on kaks paari: vanad ja noored. 85-aastasel Mariddjal on vähk, kuid ta on loobunud ravist ja jätab ka diagnoosi enda teada. Ei, ta eluisu ei ole otsas, pigem ta soovib säästa oma dementset kaasat ning lõppude-lõpuks, mis mõtet sel ravil enam oleks. Kentsakas paar elab nii kuis oskab. Kõrvaltvaatajale võib näida, et ega ikka ei oska küll. Nüüd vanuigi, mil tulevikku vaadata ei ole mõtet, meenub möödunu. Ja selles möödunus on olnud kurbust, rõõmupäevi ning taas üks hetk, mis muutis paljutki.

 Kaj ja Mimmi sätivad endale uut kodu väikeses alevis. Mehe lapsepõlvemälestused on osalt nagu peast pühitud. Samas väikese naabripoisiga kohtumised loovad nagu déjà-vu tunde ning selgub, et selles sasipuntras on asju harutada küll.

See raamat kõneleb üsna tõsistel teemadel teatud kergusega, mis jättis natuke humoorika ja samas ka natuke kurva tunde. On ju vanadus, lastetus, sunniviisiliselt ümberasustamine keeruliselt tõsised teemad. Kuid kõik on sageli vaid suhtumise küsimus. Näiteks vanadusse võib suhtuda kas huumoriga, paratamatusega või stiilis „kõik on nii raske ja trööstitu“. Mariddja oli üks krutskeid täis naine ning just sellelt tegelaskujult võiks võtta snitti vananemiseks küll J Igatahes kõike selles loos ei saagi tõsiselt võtta. Küll aga oli selles raamatus hästi palju hoolimist, ning tegelaste mälus on ka saamide kultuuri ja traditsioone.

Just huumorinoodi ja tõsiste teemade kergusega edasi kandmise pärast tooksin paralleele Hendrik Groeni kirjutatuga.

Taas üks tore pärl minu lugemislaual. Soovitan!

Saamidel ei olnud tavaks mõelda, et eakate aeg on läbi ja neid pole vaja. Nad olid vajalikumad kui kuinagi varem. Nad kandsid endas terve eluaja tarkust ja kogemusi. Vastupidiselt suurele ühiskonnale, mis kohtles oma vanureid nagu randa uhutud vrakitükke, olid saami vanakesed tugevad laevad, mis kandsid suguseltsi edasi lk 74