Tähtede ja hirmu taustal

 

Tamara Petkevitš „Tähtede ja hirmu taustal“

Vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats

Kirjastus: Varrak, 2024

520 lk

 

„Tähtede ja hirmu taustal“ on dokumentaalromaan, kõik see lugu on päriselt aset leidnud. Tamara sündis Petrogradis aristokraatlikus perekonnas. Kommunismi tuulte vallas hakkas ka tema isa uute ideoloogiate valgusesse uskuma, kuid see ei tähendanud seda, et repressioonid nende peret ei puudutaks. Tamara isa saadeti vaatamata veendumustele asumisele, ema ja üks õdedest jäid näljahädale jalgu ning teine õeke sattus lastekodusse. Vaid 22 aastane Tamara mõisteti süüdi ning asumisele. Süüd otseselt ju süüdimõistmiseks vaja ei olnud, piisas sellest, et olemas olid. Visa noor naine säilitas ausa- ja kindlameelsuse isegi kõige raskmates oludes ning oli uskumatult vapper ka siis, kui elu ümberringi oligi lootusetu. Siiski olid inimesed need, kellesse ta uskus ning kes tema usku aitasid säilitada. Andeka deklamaatorina sattus ta agitbrigaadi ning tal õnnestus tegeleda näitlemisega.

See on nüüd küll ühteaegu väga valus, aga teatud mõttes ka ilus raamat. Selles loos on Vene rahva ühe etapi ajalugu, kogu selle inetuses ja õõvas.  Kõik need vangilaagrite stseenid on kohutavad, sest inimese elu muudeti olematuks. Aga samas rõhutakse ka kõige jubedamates olukordades inimsuhetele ning väärikuse hoidmisele, ja see oli ilus. Kuna Tamara oli kultuuri armastavast perekonnast, siis määratles see asjaolu tema edasise elu. Temas säilis mingi hoiak, mis tekitas respekti ka kõige paadunumas pätis, mulle tundus nii. Sõltus ju toona inimese saatus teisest inimest. Kõlab uskumatult, kuid ka kõige koledamates tingimustes armuti ja unistati päris elust vabaduses, kusagil pidi ju see õige elu olema ja millalgi pidi see ju algama - selline unistus oli nooruse privileeg. Ka Tamara armus neis oludes ning vaatamata kõigele ei jäänud ta talle osaks saanud hädadesse kinni, et vaatamata päris ebainimlikele katsumustele näeb ta ikkagi mingit valgust ja ei kaota lootust.

Imelik on öelda, et mulle meeldis lugeda inimeste piinadest, aga igal vabal minutil ma tõesti soovisin lugeda. Hästi ladus lugemine, võiks vabalt uskuda, et väljamõeldis - meie, siin oma mugavas maailmas ei oska ette kujutada, et selline elu saab võimalik olla. Siiski kõik toimus ja me peame seda mäletama nende kirjapandud lugude kaudu, et oskaks rohkem hinnata oma praegust heaolu. Kõlab väga kulunult, aga nii on.

Sa ise ei ole veel eriti selgusele jõudnud, kes või mis sa oled, aga inimkonnal on varutud hinged, kes just algetapil on valmis sind aitama kõigest hoolimata. Sellega nad annavadki sulle teada, milliseks sa pead saama, et sobida jumaliku ettehooldusega. Lk 250

Elu eesmärk – mitte ainult ootused, mitte ainult suundumus: see on meie elu toonus, see on elule omane telg, meie loomingulise ja loova „mina“ vahetu aktiivsus. Isiksus kehtestab ennast läbi tegude, läbi isikliku vabaduse, ja see, see saavutuste protsess ongi elu eelmärk. Siin on lakkamatud nihestused filosoofiaks ja religioonis ja nende ületamise läbi kasvab meie vaimne kultuur lk 304

Vanaema mõis

 

Juhan Paju „Vanaema mõis“

Kirjastus: Varrak, 1999-2000

257 ja 264 lk

Sattusin kuulma infokildu, et Juhan Paju „Vanaema mõis“ puudutab ka meie kodukanti. Minu jaoks oli see nii oluline teave, et otsustasin ise lugeda ja selgust saada. Raamat koosneb kolmest osast, mis mahub kahte raamatusse.

Esimese osa tegevus algab vahetult enne teist maailmasõda väikeses alevis nimega Purkse. Mati on hinnatud pillimees, aga samaväärne kuulsus on tal ka naistemehena. Igatahes külatüdrukud tema järele õhkavad. Mati süda tuksub küll eelkõige Soosaare Liinale, aga millegipärast satuvad talle ette Helga ja teised tüdrukud ka. See ei kahanda sugugi Mati väärtust tüdrukute silmis. On keerulised ajad. Venevalitsus on võimule trüginud, keegi ei oska veel aimata, mida see kõik kaasa toob. Suurt põhjust ei olnud vajagi, et Siberiteele asuda. Selle sõidu peab ette võtma Matigi. Tema jaoks on saatusel veel mitu käiku ette nähtud. Nii võetakse ta Nõukogude armeesse, aga ka Saksa armeesse ja lõpuks naaseb ikkagi Siberisse, sest naised...

Teine raamat ehk kolmas osa on jätnud Mati Siberisse elama. Selles osas püüab seltskond metsavendasid oma elu kuidagi korraldada ja seda suuresti Soosaare pere abiga. Elu Purkse alevikus ja Eestimaal tiksub nüüd nõukogude võimu ja nende käsutäitjate-jüngrite taktikepi all. Samas elanike arusaamad on erinevad, kes püüab iga hinna eest ellu jääda, kes on valmis püssi ette minemisega riskeerima. Metsavennad ootavad ja loodavad Ameerika päästjaid, aga ka hingesoojust ja armastust.

Olen meeldivalt üllatunud. Lisaks ladusale loole on siin ulatuslik ajalooline taust ja ka inimsuhted on kuidagi ajastule ja oludele kohaselt lahatud. Nii et mõtledki sügavalt hiljemgi nendele valikutele, mille kasuks üks või teine tegelane otsustas. Kuidagi hästi ehedalt tuleb see lugedes kätte. Väga ladusalt-lihtsalt kirja pandud. Koha nimed olid tõesti tuttavad ja üsna minu kodukanti. Aga Purkse oli ilmselt väljamõeldis, sellist kohanime ei paku Google ka mitte. Kuna Juhan Paju on kasvanud Järvakandis, kahtlustan, et kas mitte seal ei peitu Purkse. Vahemaadega Vändra, Kaisma, Valgu ja Pärnu-Jaagupiga klapib hästi.

Midagi ei lähe maailmas kaduma. Mõni kaotab ära, teine korjab üles. Aga võib olla on leidjaks õige inimene ja see asi sobib talle? Lk 174

Painajalik rännak

 

Ulf Kvensler „Painajalik rännak“

Rootsi keelest tõlkis Liisa Koppelmaa

Kirjastus: Varrak, 2024

374 lk

Kolmekesi on nad käinud mägimatkadel juba mitmeid aastaid. Selle aasta matka kavandades selgub, et Milenale on tekkinud kallim, kes samuti on matkahuviline, seega peale väikest mõtlemist võetakse seltskonda temagi. Annale tundub Jacob kuidagi tuttav ja see jääb teda painama. Algselt planeeritu võtab teise suuna igas mõttes, painajalikul rännakul pannakse proovile inimsaatused ning ega sealt eluga kõik tagasi ei tule.

See oli nüüd küll nii põnev lugemine, et võttis endale terve minu päeva. Lihtsalt pooleli jätta sellist rahutuks tegevat lugu oleks väga keeruline. Pinge hakkab kerima üsna alguses ja sellist hetke, kus see natuke vaibuks, ei tekkinudki. Kuigi esialgu tundusid mõned esile tõstetud probleemid (kas minu sõbra boyfrend võib kaasa tulla) suhtelised pseudo teemad, aga loo arenemine tõestas, et need pseudo teemad olid siiski pinge loomiseks vajalikud. Selles raamatus põrkusid põhjamaine karm kliima ja inimeste egod. Ehk siis teisisõnu oskus või osakamatus toime tulla loodusega, mida inimene mõjutada ei saa ja oskus üksteisega arvestada, leppida, lohutada, aidata. Lõpuks ei saanudki aru, kas tegemist oli teadliku kassi-hiire mänguga, kas keegi manipuleerib kedagi või oli kõik suur juhus. Siiski lahendus tuleb, aga samas tekib ka küsimus, et kas ikka tuli? Nii et raamatu lõppedes mõtelesin küll, et mis see siis nüüd oli 😊

Lisaks põnevusele pakub see raamat ka nauditavaid loodusekirjeldusi ja kompab  inimvõimete tugevust sellises keerulises olukorras, kus peavad töötama nii mõistus kui keha.

Kes soovib põnevust, siis soovitan lugeda!

Kui mind enam ei ole, otsi idast

 

Quan Barry „Kui mind enam ei ole, otsi idast“

Tõlkinud Elina Adamson

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

352 lk

Noore munga Chuluuni ülesanne on leida taaskehastunud laama – vaimne õpetaja. Rännakukaaslasteks on tema identne kaksikvend Mun, hiljem lisanduvad Onu ja Väike Nahkhiir. Kaksikute vahel on hingeline side, nad on nagu ulmelised raamatud raamatukogus, kes suudavad lugeda üksteise mõtteid. Lootekotis sündinutena hoiavad vennad uskumust, et nad on vanad olendid. Samas Mun on hüljanud mungaelu ja sukeldunud tavalisse patusesse maailma, kus on nii palju ahvatlusi ja pahesid. Kentsaka seltskonna teekond hõlmab Mongoolia lõputuid avarusi ning on nagu palverännak, kus rändajad vaatavad enesesse ning püüavad selgust saada oma usus ja veendumustes.

Väga omamoodi raamat, mille kirjutamisel on tehtud hulgaliselt uurimusi. On tegelaste lood ja on rännak, mis kulgeb mööda ilusat ja ka ohtlikku maastikku. Rännatakse Altai mägedes, jõutakse Gobi kõrbe ja Tšingis-khaani iidse pealinnani. Nii et selle raamatu võlu oli looduse kirjeldustes, palverännaku tunnetamises ja ka sealsete paikade ajaloolise tausta avamises. Olid ju ka mongolid nomaadid oma traditsioonide ja kommetega ning need iidvanad tavad säilisid mingil moel ka aegade muutuste tuules. Tegevus raamatus toimub tänapäeval, kuid lugedes tajusin seda vana aega, kus lambakarjused istusid jurtades, jõid piimateed ning viisid läbi omi riitusi. Sellest raamatust on Mongoolia kohta palju õppida. Siin on palju üksikasju Mongooli ja Tiibeti kultuurist, budismist, kirjeldatakse traditsioonilisi eluviise nagu karjapidamine ja kotkajaht. Lugu ise ongi pigem nagu rännak ja meenutused ning midagi seletamatult veidrat.

Väga sisutihe tekst  vajas mõne lause puhul isegi ülelugemist, et kas ma ikka sain õigesti aru. Kuid sellegipoolest mulle meeldis see sügavalt vaimne ja ka maagiline raamat, meeldisid need Chuluuni sisemised kaemused, meeldis Kesk-Aasia ajalugu kajastav taust, meeldis see olustik. Ja muidugi need mõtteterad, mis raamatust välja noppisin.  

Hoolimata kõrgematest tõotustest on aegu, mil peame minema kõige pimedama pimeduse poole, mitte seetõttu, et usume saabuvasse koidikusse, vaid et pimedaim pimedus on lihtsalt maailma praeguse hetke olemise viis lk 22

Kui hunti küttida, läheb vaja lamba verd, et valgustaks teed püünisesse lk 50

Ärkamine unenäost, mida kutsume eluks, võib kesta lugematu hulk elusid. Kui see ärkamine lõpuks sünnib, öeldakse, et tihtipeale ärgatakse naerulsui lk 70

Kui keegi küsiks, kui palju aega möödub mäeharjal siin igavese sinitaeva all, ei suudaks ma vastust moodustada. Ja ometi möödub justkui pelk silmapilk nagu kiil, kes maandub hetkeks su õlal. Lk 134

 

Mina ja maailm

 

Kerli Nõu „Mina ja maailm“

Kirjastus: Nõu konsultatsioonid, 2017

351 lk

Reiside vaheajal saab reisida raamatute lugudega.😀 On suurepärane, et mõni reisisell oma lood ka kirja paneb. Seekord sattus mulle kätte Kerli Nõu reisiraamat. Kerli on käinud reisil 102. riigis ja valiku oma elamustest raamatuks köitnud. Tema on täitnud reisisellide olümpianormi: 100 riiki. Muidugi on muljetavavaldav nii palju sihtkohti, kuid eriti suure imetluse jätavad mõned sihtpunktid, kuhu tõesti tavaliselt ei satuta või kuhu mineku ees on palju kõhklusi. No näiteks Põhja-Korea, Antarktika, rongireis läbi Venemaa jt. Kerli kirjutab väga ladusalt, hea on lugeda. Mulle väga meeldis ka raamatu lõpuosa: õppimine läbi reisimise, kus on väljatoodud mitmed õppetunnid, mis tähendab, et öeldakse jaa erinevatele reisistiilidele, erinevatele võimalustele ning jõutakse tõdemuseni, et igaühe tee on individuaalne.