Valve Saretok „Väike süda“

Kirjastus: Eesti Raamat 2013

205 lk

Katrin on pärit igati korralikust keskklassi perest. Ta tudeerib Tartu Ülikoolis ja samal ajal töötab ka moeäris. Noore naise elu on nagu ikka sellele eale kohane - peod ja väljas käimised ning tüdrukule tekib ka silmarõõm. Samas on Katrinil elule reaalsed plaanid: kool lõpetada, mehele minna, kodu soetada. Neiu silmarõõm Tuurval (kui äge nimi) omab aga hoopis teistsugust ellusuhtumist. Teda huvitavad kauged maad, ootamatud seiklused, peod ja põnevus. Nii et romantikat igatsevale Katrinile on see suhe keeruline. Samas on tal turvaline tugi olemas ka Peetri näol.

„Väike süda“ annab väga hea ülevaate esimese vabariigi aegse noore naise elust, valikutest ja käitumismallidest. Tänases mõistes oli ellusuhtumine toona ikka hoopis teine, rääkimata kombestikust ning ka sellest, mida peeti heaks tavaks. Heas ladusas laadis jutustatud lugu, milles oli küll romantikat, kuid mitte kübetki naiivust, haaras kenasti kaasa ning paari õhtu lugemine see oli. 

Mulle pigem meeldis!

Elu ja surma valitseja

Susan J.  Eischeid „Elu ja surma valitseja“

Eesti keelde tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Helios, 2024

478 lk

Maria Mandli, endine natsi vangivalvur Auschwitz-Birkenau naiste koonduslaagris, on selle raamatu keskmes. On kummaline, et ka jumalakartlikust kodust pärit naisest sai jõhkard. Seda kujunemislugu kirjeldatakse samm-sammult, alates lapsepõlvest, liikudes edasi õpinguteni, suheteni ning seejärel tööelu, s.h kujunemine SS-laseks, mida Mandli näis nautivat. Lõpuks jõutakse  välja aega, mil vangivalvuritest said ise vangid. Nüüd kirjeldavad kaasvangid ja vangivalvurid, mis mulje neile eksvangivalvur jättis. Jah, elus vahetuvad mõnikord poolused ja mingid asjad tulevad ringiga endale tagasi. Vähemalt suurele osale vangivalvuritele oli see nii.  Ning lõpuks tuleb teave ka sõjaroimari keha saatusest anatoomikumis.  Kas Mandli ise kahetses oma tegusid? Mida ta südames tundis, eks see jääbki teadmata, kuid sõjakurjategijate mõttemaailma püütakse lahata igast vaatenurgast ja see on huvitav. Imelik on mõelda, kuidas ühes inimeses kohtuvad kohutav julmus ja sinna sekka kübeke headust, või on see headus siiski nagu südametunnistuse lunastuse püüd?

Minu sõja-teemade doos sai vist küll täis nüüd. Raamat iseenesest oli hea, kutsus lugema, sest loo  ülesehitus oli loogiline ja teema just psühholoogilises mõttes ajatu. Paneb juurdlema küll, et miks mõnele inimesele meeldib teise kannatusi vaadata ja neid ka tekitada. Mis selle põhjustab? Samas jah,  lihtsam on pea liiva alla peita ja sellest kõigest mitte teada, sest kirjeldatud stseenid raamatus olid pehmelt öeldes häirivad ja jäävad meelde.  Annaks kõik maised ja taevased väed, et midagi taolist kunagi ei korduks. 

 Akif Princci „Felidae“

Tõlkis Pille Runtal
Kirjastus: Varrak, 1995
263 lk

Valisin reisiraamatuks armsa kassipildiga raamatu lootuses, et hea lahe lennukis lugeda. Kahjuks ei haakunud mu mõte üldse selle kasside detektiivi looga. Mõte oli hea, aga kirjutamislaad ei kõnetanud. Igatahes oli kiisude maailmaski sarimõrvar ja kassist detektiiv Francis püüdis teda tabada.
Siiski läks kogu selle maailma julmuse taustal mulle korda n.ö eessõna, ja sellepärast otsustasin selle raamatu siiski siin blogis ka ära mainida.

Maailm on põrgu! Mis tähtsust on sel, mis seal sünnib? See on nii seatud, et üks mure käib teise kannul. Niikaua, kui maailm on eksisteerinud, toimub seal ka mure ja õuduste ahelreaktsioon. Aga võib olla pole ka mujal lugu parem, kaugetel planeetidel, tähtedel, linnuteel… Kes teab? Aga selle universumi ja tundmate universumite jõleduste kroon on suurima tõenäosusega inimene. Inimesed, nad on nii…. Kurjad, väiklased, salakavalad, omakasupüüdlikud, ahned, julmad, hullumeelsed, sadistlikud, oportunistlikud, verejanulised, kahjurõõmsad, reeturlikud, silmakirjalikud, kadedad ja – jah eelkõige seda – purulollid! Inimesed, sellised on inimesed!

Raamatu pealkirja luule

 

Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus

Meelis Kraft "Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus"

Kirjastus: Meelis Kraft, 2004

On Eesti kirjanduse aasta ja mõistlik on avastada seni lugemata autoreid. Seekord sattusin lugema Meelis Krafti kriminulli, mis viib möödunud aasta Tartusse, mil linna tabas tavatu veeuputus. Selline olukord lööb argielu rivist välja seda enam, et selles uputuses avastatakse mehe laip. Kust laip pärit on, see on mõistatus. Asja hakkab uurima ülikooli teadur Ove.

Tegemist on Ove-sarja esimese raamatuga. Olen rohkem telerikrimiga sinasõber, aga ega ka see Ove-lugu ei olnud paha. Kirjeldatakse korralikku kaost ja selle keskel hakkab lugu hargnema selliselt, et köidab ja hoiab ka põnevust meeltes. Lehekülgede arvult üsna õhuke ja mahutekitamiseks tühja loba ei ole loodud. Igatahes Tartu pakub äratundmisrõõmu, sest kirjeldatud paigad on ehtsad, ka ajastu on eilsest võetud ja värskelt meeles. Nii et lihtne ja põnev üheõhtu lugemine. 

Iiri päevik

 

Heinrich Böll „Iiri päevik“

Saksa keelest tõlkis: Mati Sirkel

Kirjastus: Varrak, 2025

144 lk

 

Saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega möödunud sajandi keskpaigas Iirimal ning oma tähelepanekud on ta sellesse raamatusse kirja pannud. Ta paneb tähele hetki, mida tavainimene isegi kui näeb, ei oska seda väljendada. Böll aga oskab näha samblatutte, kuivanud lillelehti ja iirlasi üldiselt, püüdes neid iseloomustada omal moel. Ta tajub aja voolu, selle teisenemist, maakohtadest ja isegi riigist elu väljavoolamise paratamatust. Iirlasi peab ta visaks ja huumorit armastavaks rahvaks. Siiski ei ole see raamat traditsiooniline reisikiri, pigem ta annab vihjamisi teada oma tundeid ja märkamisi, mida kirjeldab ladusa jutustamislaadiga. Natuke mõtisklev, kuid ilus lugemine oli.

Aga kõigepealt tuli teed juua, palju teed, ja palju rääkida ning külalised pidid maksma uudistetribuudi; sest hoolimata raadiost ja ajalehest on uudisel selle suust, kellel sa oled kätt surunud, kellega sa oled teed joonud, sellel uudisel on tegelikult kaalu lk 110

Dantelik auk

 

Maarja Kangro "Dantelik auk"

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus, 2012

140 lk

Seekord oli taas kirjandusklubi, mis seadis väljakutse lugeda novelle. Aeg ajalt mulle meeldib neid lugeda, kuid samas lemmik žanr ei ole. Kardan, et ei hammusta kirjaniku mõttest läbi. Alati nii ei lähe, aga seekord küll - ma ei saanud aru. Tekst mind ju kõnetas, aga mida iga novelliga öelda taheti, see jäi selgusetuks.

Esimese novelli Dantelik auk puhul oli äratundmisrõõmu lugedes Islandi tuttavatest paikadest. Mulle tundus, et mainitud suveniiri poes olen käinud.  Aga muidu jäid ju kõlama siiski inimsuhted, üks inimene on ühest puust, teine teisest, ühist vaadet elule ei ole, aga üksteist siiski talutakse – oli minu tõlgendus esimesele novellile. Veidi rohkem kõnetas ka novell, kus žürii tuleb koju, solvab, annab vastu lõugu, nagu paneks proovile su vaimu ja füüsise, tõestamaks kas sa väärid ikka seda auhinda. 

Minu tassike see raamat ei olnud, kuid isikliku statistika mõttes ma selle siia siiski kirja panen.