Maali Almeida seitse päeva

 

Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“

Tõliks: Riina Jesmin

Kirjastus: Postimees, 2023

563 lk

Olen seadnud endale isikliku väljakutse lugeda äsja reisil käidud maaga seotud kirjaniku loomingut. Aasta esimeses pooles õnnestus käia Sri Lankal ja nii ma Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“ lugema sattusin.

Maali Almeida oli sõjafotograaf. Nüüd on ta surnud ning on vahepeatuses, n.ö ootemaailmas, kus igale hingele antakse seitse kuud möödunud elu meenutamiseks ja unustamiseks. Hing saab rännata sinna, kus sa oled elus olnud. Maali ei tea, kes temalt elu võtsid. Kuid tema valduses olid tema fotod, mis paljastaksid Sri Lanka ajaloolised sündmused. Maapeal otsitakse Maalit ja fotosid. Maali oma vahejaamast püüab mõjutada sõpru, et nad avaldaksid need fotod. Samas peab ta tegelema nii oma isiklike mälestuste ja suhetega kui ka kummituste, hingede ja tumedate jõududega, kes teda vahepealses maailmas ümbritsevad.

Kunagi uudistest olen kuulunud Sri Lanka mässulistest, Tamili Tiigritest, mis on veel üsna lähiajalugu meile. Samas ei ole kunagi sellesse teemasse süvenenud, sest kauge maa näib võõras mure. Maali Almeida lugu on Sri Lanka ajalugu läbi ilukirjanduse. Kerge lugemine see ei olnud. Mingi osa vedas väga kaasa, ja siis oli see teine pool, mis liikus poliitikasse, korruptsiooni, mässuliste ja valitsusvägede vahelisse intriigi ja tegi lugemise keerulisemaks. Ka kummitusliku vahejaama kujutamine oli ebamäärane ja raskelt mõistetav.  Ning muidugi oli teemagi väga tume, ei ole ju surmast, vägivallast, sõjakuritegudest kerge lugeda. Igatahes tegelasi oli palju ja lugu oli keeruliselt üles ehitatud, samuti on Sri Lanka poliitika, ajalugu, kombed ja traditsioonid päris võõrad ning seda kompotti kokku oli raske jälgida.

Igatahes vajab selle raamatu lugemine pisut rohkem taustatööd ja huvi, kui ainult teadmine Tamili Tiigrite olemasolust. Ning ka sealse religiooni mõtestamise teadmist. Minul jäi hetkel puudu ja ei olnud tahtmist ka süviti minna selle lugemisega. Nii et kes otsib meelelahutust, siis see raamat ei sobi.

Mina ei otsinud ka meelelahutust, mina tahtsin lihtsalt teada ja nüüd siis tean :D

P.s raamatust sain teada, et  Arthur C. Clarke elas ka 1956. aastast Sri Lankal.

Iga tsivilisatsioon algab genotsiidiga. See on maailmaruumi reegel. Muutumatu džungliseadus, olgu džungel või betoonist. Sa näed seda tähtede liikumises ja iga aatomi tantsus. Rikkad orjastavad rahatuid. Tugevad lömastavad nõrku lk 215

Seadusi kirjutavad inimesed, … kellel poleks midagi selle vastu, et halba juhtub nende inimestega, kes pole nemad lk 257

Sa tahad universumilt küsida seda, mida kõik teisedki universumilt küsida tahavad. Miks me sünnime, miks me sureme, miks üldse peab midagi olema. Ja universumile pole öelda muud kui seda: ma ei tea persevest, ära küsi. Surmajärgne elu on niisama segadusse ajav nagu surmaeelne. Vahepealsus on niisama meelevaldne nagu elu Seal All. Niisiis loome lugusid, sest me kardame pimedust lk 299

 

 

 

 

Aadlipesa

 

Ivan Turgenev ,,Aadlipesa,,

Vene keelest tõlkinud Virve Grimm

Kirjastus: Eesti Raamat, 1983

271 lk

 

19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna servapealses uulitsas  ilusas uhkes majas elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke, veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis. Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Aga  ega sellestki armusuhtest midagi head tulemas ei ole.

Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi, kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.

Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad kleidid ja härrade kaftanid.😉

 

Millekõige puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232

Kolm

 

Valerie Perrin ,,Kolm,,

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev, 2025

635 lk

Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos, ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on siiski jäänud.

Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama – kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.

Kolme noore kujunemist, nende omavahelist toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui raamatu lugemine.

... aga armastusel ja ilul pole omavahel mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246

Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629

 

Vaata, kuidas vili kasvab

 

Jakob Hero „Vaata, kuidas vili kasvab“

Taani keelest tõlkinud Eva Hammer

Kirjastus: Tänapäev, 2024

268 lk

Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale, teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets pakub lohutust.

Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud, sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised). 

Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.

P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi fakt lisab raamatule toredust juurde.

Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju lk 86

Roosihullu päevaraamat

 

Mudlum „Roosihullu päevaraamat“

Kirjastus: Strata, 2024

240 lk

Kirglikul aiapidajal on mida jutustada – aed annab teemat igat pidi, alates külvist, lõpetades saagiga ning sinna vahele pidevat võitlust ilma, pahalaste, putukate ja taimehaigustega. Aga kui kord sõrm on antud, siis igal kevadel alustad hooga ning sügiseks on tülpimus käes, kuid kevadel alustad taas, sest see sügisene tülpimus on talvega ununenud ning uued mõtted tahavad teoks saada. Kõigest sellest ja paljust muust, mis pähe tuleb Mudlum kirjutabki ja teeb seda minu arvates suure lusti ja naudinguga. Kuigi et jaa, vahepeal on ka päeviku osa, kus ta kenasti oma päevaplaane kajastab ning nende põhjal näib, et see kirjutamine oli aeg-ajalt ikka sundus ka. Igatahes oli selle raamatu kirjutamise suvigi sama vihmane nagu tänavune ning peale selle on selles päevaraamatus väga palju äratundimisrõõmu. Just rõõmu, ikka on hea teada, et sa üksinda ei tunne raskusi ka armastatud tööd tehes, et sa üksinda ei lähe hulluks uusi taimi aiandist koju tirides, et sa üksinda ei proovi tänaseid töid homse varna visata. 😀

Oli vahva lugemine aiatööde vahele!

P.S Illustratsioonid on ka väga vahvad, Mudlum ise joonistas 😊

Milleks seda aeda tänapäeval tehakse? Aias olemiseks? Et saaki saada? Et naabril oleks kena vaadata? Et oma eiteamida maandada? Lk 144

Ei aita inimese hädade vastu see, kui ta mööda maailma ringi traavib ja elamusi otsib. Rahu tuleb iseenda sees üles leida, kasvõi läbi nutu ja hammastekiristamise, kivide tassimise ja kraavi kaevamise. Lk 162

Wayward

 

Emila Hart „Weyward“

Inglise keelest tõlkis Liisi Lees-Leesmaa

Kirjastus: Varrak, 2025

335 lk

Üks tare, kolm naist, kolm ajastut Inglismaal.

Altha on kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust mõjutada. On 17. sajand. 

Violet elab suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.

Kate põgeneb oma vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.

Pikema ajalooga suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud  kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist, kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest.  Võib olla oli feministlikku suunda liiga palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.

„Wayward“ oli ühehingetõmbe lugemine,  kus müstika ja salapära kutsusid kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti.  Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.

P.S. Raamatu kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.  

Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173

Apelsinid pole ainsad viljad

 

Jeanette Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“

Tõlkis Kätlin Kaldmaa

Kirjastus: Hunt, 2024

240 lk

Jeanette on lapsendatud perre, kus valitseb range evangeelne religioon. Kasuemale on tema usk püha ning pereliikmed peavad järgima usuga kaasnevaid käitumisnorme, riitusi. Tüdrukut valmistatakse ette misjonäri eluks, kuid vanuse edenedes saab tüdrukule selgeks, et tema tõmme on samasooliste vastu ning see tunne välistab misjonäriks olemise. Konflikt ema ja usukogukonnaga on seega paratamatu. Ja samas tekib ka küsimus, kas ka kõik need usujärgijad ongi nii moraalsed nagu seda ususeadused ette kirjutavad.

Taas oli väga omamoodi lugemine just temaatika, loo ülesehituse ning ka kogu selle mõttearenduse pärast.  Iga peatükk kannab piibliraamatu nime, kuid see on Jeanette elu. Nii et siin on palju allteksti ning ka müütilisust, mis seguneb reaalsusega. Tekst ja mõttearendused on väga nauditavad lugeda. Ilmselt mõjutab seda ladusust ja ehedust ka asjaolu, et lugu on autobiograafilise olemusega, mis tuleb sügavalt inimese sisemusest. Mõtteainet pakub see lugu palju nii usu kui ka armastuse poole pealt. Äärmused on alati ülevõlli ning kui sellesse tiritakse kogu perekond, siis kõlab see pigem terrorina. Maailm on natuke avaram, kui see, mida kodus õpetati.  Igatahes selle teksti ilu pärast võib raamatu võtta lahti ka suvaliselt lehelt ja ka siis on tore lugeda.

Suurepärane lugemiselamus!

Miks on nii, et inimestele ei meeldi see, mis nad on, aga neile meeldib see, mida neile öeldakse, et nad olla võiksid?