Mägismaa

Steinar Bragi „Mägismaa“

Islandi keelest tõlkinud Askur Alas

Kirjastus: Varrak, 2017

230 lk

Kaks meest, kaks naist lähevad Islandi asustamata keskossa reisima. Reis ei kulge siiski ootuspäraselt, sest keset tühermaad, pimeduse ja udu varjus, sõidetakse otsa ei tea kust väljailmunud majale. Kummituslikus majas elutsevad vana naine ja hirmuäratavalt imelik mees. Veider paar pakub küll peavarju, kuid seltskonna soov on siiski edasi liikuda. Pääsemise võimalused on nigelad. Auto on kasutuskõlbmatu, internetilevi ei ole ning katse vanapaari autoga sõita luhtub samuti. Ka jalgsimatk tsivilisatsiooni ei lähe nii nagu loodetakse. Matkal kogetu on pigem ebareaalne, sama tunne on ka vanapaari suhtes.

Ma isegi ei oska sellele raamatule seisukohta võtta. Omamoodi põnev ju oli, sest lootus pääsemisele on kogu aeg mõttes, samas kogu see põnevus jääb miskit pidi õhku rippuma. Loosse sisenevad väga segased seigad ja ebareaalsed olendid, ning lõpuks ei saa enam tuhkagi aru, mis on tõeline ja mis mitte. Mõistetavam osa on sisekaemus tegelaste minevikku. 

Segane lugu on ka sellega, et ulmelisi sugemeid ma üldiselt ei armasta, kuid mingil veidral kombel sundis mind miski ikkagi raamatu lõpuni lugema. 😉

 

Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu

 

Beatrice Masini „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“

Fabian Negrin´i joonistused

Kirjastus: Koolibri, 2020

140 lk

 

Kui ainest on, siis saab raamat sündida. Miks mitte kirjutada nendest raamatutegelastest, kes on meid inspireerinud või mingil viisil mõjutanud.  „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ on raamat raamatukangelannadest. Selles raamatus on nende kangelannade iseloomustus, on edasi antud emotsioon, mis on raamatuautoril tekkinud ühe või teise tegelasega seonduvalt ning iga loo juures ka üks tähenduslik raamatukatke. Samas on see ka imeilus pildiraamat ning miks mitte ka väljakutse raamat. See tähendab, et kui need raamatus nimetatud kangelannade originaalteosed on lugemata, siis võibki luua endale raamatute „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ väljakutse. Esimene väljakutse raamat oleks „Salaaed“ ja tema kangelanna Mary, teine „Armunud Orlando“, kolmas „Pipi Pikksukk“ jne. Minu jaoks on enamus kangelannad tuttavad, kuid päris paljusid raamatuid neist ma siiski lugenud ei ole.  

See raamat liigitub nende hulka, et tahan natukene lugeda, aga pikka loo jaoks tuju pole. Või siis ka unejutuks täiesti sobiv raamat. Lisaks on siin ka mõned toredad mõtteterad.

Kahjuks ei kasva raamatutegelased kuinagi suureks. Me jätame nad maha oma saatusega tegelema viimasel leheküljel ning ülejäänu on üksnes ettekujutus või vaikus lk 34

…kui sa oled eriline maailmas, mis ise pole kuigi eriline, siis on vaja kedagi, kes seda märkaks lk 82

„Matilda“ on romaan, mis pühitseb lugemist kui pääseteed, võimalust saada kaitset ja lõpuks isegi võita. Kes loeb, ütleb Dahl, saab alati hakkama ja oskab end kaitsta igasuguse häda eest. Isegi olukorras, kui ta on sündinud valesse kohta valede inimeste keskele lk 85

Elu alles ees

 

Romain Gary „Elu alles ees“

Tõlkis Tõnu Õnnepalu

Kirjastus: Tänapäev, 2021

199 lk

 

Sündmustik raamatus viib kuuekümnendate Pariisi oma täies elurikkuses, kus iga indiviid on vaid üks väike kärbes suures paablis. Momo on litsilaps, kes elab juudimuti Rosa n.ö hoiukodus. Nimelt endise prostituudi südameasjaks  oli võtta oma hoole alla ametiõdede lapsi, kellel muud kodu ei ole. Kuid nüüd, mil Rosa on juba eakas ja tema tervis hääbub silmnähtavalt, on ka viimaste hoiulaste tulevik hämar. Heatahtlik juudimutt on nagu ikoon, teda armastavad peale oma kasulaste ka transvestiit Lola, araabia vaibakaupmees Hamil ja teised kodutanuma inimesed. Rosast sõltuv on siiski ainult Momo. Hirm hüljatuse ees kannustab poissi välja mõtlema valesid. Kui see vaid oleks lahendus.

Väga iselaadi lugemine. Juba see värvikas tegelaskond on eristuv, kellest eelkõige sümpatiseeris minategelane Momo, ülimalt pühendunud ja hooliv laps.  Ning muidugi ka temaatika, mis hõlmab elu ja ühiskonna päris mitut kihti, s.h holokausti mõjud, prostitutsioon, seksuaalvähemused, üksildus, immigrantide olukord, tänapäeva meditsiini püüd hoida inimest vegeteerivas seisundis ning ka vananemise kurbloolisust. Tegelikult oli see ju sisult kurb raamat, kuid mingi koomilisus erinevate olukordade näol oli samuti olemas. Samas on see empaatia ja hoolimise raamat ning ka tingimusteta armastuse raamat. Nii et päris palju sisu mahult üsna õhukeses raamatus.

Soovitan!

 

Tal oli kapis terve hunnik vapustavaid hilpe, ta ostis neid täikalt, kui tal pappi oli, mitte selleks, et neid selga panna, vaid selleks, et nende juures unistada lk 190

Sügisraamat

 

Johanna Venho „Sügisraamat“

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus: Varrak, 2023

255 lk

Võib olla peaks kevadel lugema tärkamisest ja ärkamisest, aga minu lugemislauale sattus hoopis vastupidise temaatika ja tunnetusega raamat. 

Tove on koos elukaaslase Tootiga viimast suve oma suvesaarel, Klovharul. Vanus on sealmaal, mis on toonud otsuse enam mitte naasta. Nii et sel suvel pakitakse asju jäädavalt. Mälestustes naaseb aga Tove olnusse ja selles olnus on palju erinevaid tundmusi ning loomulikult loomingut. Sellel Tove viimasel suvel on saarel ka Maria, kes loodab kohtuda oma kirjanikust iidoliga. Noorel naisel on elu ees, aga elukogemust üsna palju ema haiguse ja äärmustesse kalduva suhte näol. Siiski jääb see Maria liin kõrvaliseks, see on Tove raamat.

Hästi rahulikult kulgev lugemine, mis on risti-rästi läbi põimitud Tove lugude loomisega. Samas on see lihtsalt ka üks kulgemise lugu, tagasivaade elule,  mis on mõeldav iga elava puhul. Selles raamatus ei ole midagi, mis paneb küüsi närima, südant pekslema, kuid ometi on omamoodi ootus üleval. Siiski oli raamatu toon minu jaoks pigem nukravõitu, on ju tehtud otsus, mis näib lõplik ja need lõplikud otsused teevad alati pisut kurvaks. Kuid tekst on hästi kõnekas – raamatus on nii palju toredaid mõtteid, et neid kõiki välja kirjutada lihtsalt ei jõudnud.

Vahel oleks kõige parem otsustada, et kunst ise on piisav vastus. Kunstiteos on sõnum. Lk 33

Igasugune kunsti tegemine põhineb tahtmisel, ilma selleta on tulemus poolsurnud ja punnitatud, sellepärast algabki kunst tahte otsimisest lk 37

Kui aju tööga ära väsitasid ja tumeduse meeltest paberile valasid ja selle ümber midagi sarkastilist või lõbusat kirjutasid, püsis raskemeelsus eemal lk 59

…ebakindlus oma valikus hajub, kui hakata selle suurepärasust teistele taevani kiitma lk 140

Parimad lood on need, mis jutustavad ennast ise, sedamööda kui sünnivad lk 203

Raamatud sunnivad lehekülge keerama, aga lugejal tuleb hoogu maha võtta ja mõelda lk 245

Meie taaskasutus

 

Kiti Põld „Meie taaskasutus“

Kirjastus: Petrone Print, 2023

296 lk

Taaskasutusse suhtun väga hästi ja mulle imponeerivad inimesed, kes oskavad ja ka suudavad seda meisterlikult teha. Seega „Meie taaskasutus“ on nagu minu jaoks kirjutatud, loen-lehitsen-uurin seda juba pikemat aega.

Kiti (mis lahe nimi) on kirjutanud taas- või uuskasutusest, kuidas seda õigem nimetada ongi?, üsna mahuka raamatu. Kirjeldab vana maja taastamise protsessi, on ju vanasse majja elama asumine samuti taaskasutus. Kirjeldab mööblirestaureerimise projekte ja nende kulgu. Kirjeldab riidemajanduse tuunimisi ja uuesti sündi. Kirjeldab vanavara laatasid. Kirjeldab tegelikult vist kõike, mida saab taaskasutada, kaasa arvatud enda kehaosad. Selles suhtes valgub teema päris suureks. Ilmselt oligi taotluslik esile tuua kõik see, mida on võimalik taaskasutada. Seega on täiesti võimalik kirjutada ka meie taaskasutuse raamatuid kitsamalt (meie taaskasutatud kleidid, meie taaskasutatud paberid, pakendid jne).

Raamatu autor on käeliselt väga osav, kuid ta ei survesta kõike ise tegema. Mulle meeldis, et taaskasutus tema kodus sündis ka spetsialiste palgates – oli ju olemas visioon, mille teostamine vajas professionaali kätt. Igatahes tulemused tugitoolide-diivani näol on üliägedad. Raamatus on, millest snitti võtta!

Kiti kirjutatut oli hea lugeda, sest ta on sõnaosav ning  esitab ka üsna filosoofilisi küsimusi, Näiteks:  kas töötoad, kus sa toodad kasututest esemetest, mis on teatud mõtte juba prügi, uusi esemeid juurde, on mõistlikud (vetsupaberi rullidest pliiatsitopsid jms)? Siinkohal arvan, et kõik tegevused siin maapeal ei saa olla üdini ratsionaalsed. Meisterdamine on looming, stressi maandaja, igavuse peletaja, huviklubide liitja jne. Kui see n.ö prügi juurde tootmine täidab mingit eesmärki, siis peaks see mõistlik olema.

Endale ma kindlasti ei igatse nii suurt hulka esemeid ja sellisel moel nagu raamatu autor kirjeldab, ei viitsi ma ka šopata. Kuid vaatan minagi asju pilguga, kuidas teha peedist pesumasinale trumlit. Praegu olen uhke nõuka-aegse kummutisahtlite taaskasutuse üle – neist sündis hoiukast. Kolmest sahtlist kaks said rattad alla, üks muutus kasti kaaneks ning vana püksirihm käepidemeks. Liistud kastil on uued ja ostetud.

Suvi on selleks, et – ei, elu on selleks, et siin rõõmu tunda, hoolimata süngest faktist, et mitte keegi, kes taipab selle maailma lootusetut olukorda, ei suuda selle parandamiseks vähimatki ära teha.lk 143

..ükskõik kui palju ma endale ka riideid ei ostaks või ei tuuniks, olen veendunud – me kõik jääme igavesti otsima oma unistuste kleiti lk 174

Aias sajab saia

 

Lia Virkus & Siire Vanaselja „Aias sajab saia“

Kirjastus: Varrak, 2024

359 lk

Aias sajab hetkel lund. On märts ja lootus kevade poole, seega lumi ei ole enam rõõmulooja. Ilm ilmaks, aga midagi toredat, mis loob helgema meeleolu, on meil kõigil vaja. Selline hea meeleolu looja on „Aias sajab saia“ raamat. On ju esiteks pealkiri vahva, teiseks on raamat imeilus ning kolmandaks sellest raamatust ei leia kübetki negatiivust ei ilma, toidu ega millegi muu suhtes. 

Tegemist on kogu aasta raamatuga, mis algab jaanuariga ja lõpeb detsembriga. Igasse kuusse jagub vahvad meeleolu loovaid jutukesi, toiduretsepte, isetegemist inspireerivat käsitööd, aianippe. Need ideed köidavad sedavõrd, et tahaks proovida kohe kõike. Ja seda teha ongi suhteliselt lihtne, sest iga kuu tegemiste näited on mõistlikult jagatud, ei ole keerulised ning on teostatavad. Autorid propageerivadki pigem igapäevatöödele kuluva aja kokkuhoidu ja olemise nautimist. Kõlab ideaalselt!

Lisaks oma aedade näitamisele on nad käinud luusimas teisteski kaunites aedades ning paljastavad nendegi kujunemislood. Ka need n.ö külalisaiad on täpselt sellised, mis panevad sõrmed sügelema ning mõtted oma aia suunas tööle. Väga inspireeriv!

Minu arvates pakub raamat hästi palju tegutsemislusti, inspireerib ka ise looma ja paneb mõtte tööle. Inimene on kord selline olend, et endal võib visioon olla, aga see väline mõjutus teiste usinate inimeste kätetöö näol süstib kordi rohkem indu ja tahet juurde. 

Märtsi kuu tegemised raamatus soovitavad valmistuda ja alustada külvamisega, selle soovituse teen kindlasti teoks. Ja kui kõiki neid retsepte (neid ei ole raamatus väga palju) proovida ei jõuagi, siis ühe mustsõstraoksa- või vaarikavarretee selles kuus teen kindlasti. 

Minu Island

Tarvo Nõmm "Minu Island"

Kirjastus: Petrone Print, 2009

287 lk

Island on olnud alati minu reisiunistuste tipus, seega lugesin üsna kohe pärast „Minu Island“ ilmumist raamatu ühe hooga läbi, mis omakorda süvendas minu saareriigi unistust veelgi.😊Nüüd, kui see reisiunistus oli käega katsuda, lugesin mälu värskendamiseks ja äratundmiskohtade tekitamiseks veel korra. Ka teist korda lugedes jään oma arvamusele kindlaks: „Minu Island“ on parim minu-sarja raamat!, mida olen lugenud. Väga ladusa sulega, kuidagi hästi loogiliselt üles ehitatud, väga humoorikas ja kindlasti aus raamat. Neid kohti, kus istudki nagu natuke imelik ja naerad omaette valju häälega, oli üsna mitu.  Pildid, mis Tarvo siin raamatus tekstiga maalib, on nii ehedad, et kujutadki neid päris elavalt ette. Lisaks sain enne enda reisi nii mõnegi koha pealt targemaks, kaasa arvatud teadmine, mida süüa, kuhu minna.

Tänaseks on ka minul olemas natukene minu Islandit, millest on ainult head muljed. Reis oli küll lühike, aga piisav, sest nimekiri kogetust on üsna pikk:  nuusutasime Islandi karget õhku, natuke matkasime, imetlesime maastiku erinevaid vorme, merevaateid, kuulasime kirikute vaikust, imetlesime pealinna värvilisi hooneid, einestasime lehmalaudas ja kasvuhoones, maitsesime haisvat kala ja imehead jäätist, sulistasime helesinises laguunis, nägime auravaid laavavälju, paitasime Islandi hobuseid ning Trolli magamistuppa sattusime ka. Igatahes, enda reisimuljeid jagades lipsab üsna sageli sisse ka ütlemine, et Tarvo Nõmm „Minu Islandi“ raamatus ütles nii. Järelikult ta ütles nii mõjusalt, et see püsib.