Jõuluootuses on
ilus, kui on luulet. Ja Laur Lomper kirjutab taas mõnusalt, muhedalt, väikese
kriiksu ja kiiksuga. Vahva on lugeda autori hääl helisemas kõrvus.
Isabel ja
Nicholas kasvavad erinevates paikades Iirimaal. Elud neil on mingis suhtes sarnased, kuigi kulgevad omi teid.
Siiski on nende ristumise määratus olemas, sest eludel on olemas saatus ja ning
selle määratuseni jõudmiseni tuleb läbida omad etapid.
Loomulikult ei
peaks üldse pealkirja kõlas ja sõnumis kinni olema, aga minu jaoks tõotas „Neli
armastuskirja“ imalat naistekat ja küllap minagi oleksin tast mööda kõndinud,
kui Mae poleks raamatut Instagrammis kiitnud. Igatahes hakkasin kiitusel sabast
ja asusin isuga lugema ning olen siiralt tänulik selle soovituse ees. Sest selles raamatus on lisaks toredale
süžeele ka ohtralt teksti ilu, siin on alguse ja lõpu ilu ning vahepeal on
kulgemise, ettemääratuse ning mõistuse hääle ilu ja valu. Armastust on muidugi
iga kandi pealt, vanemate armastus laste vastu ja vastupidi ning romantikat ka.
Samas on see ka elude lugu, mis
libisevad sujuvalt üle aastate ning lugedes ei märkagi, millal lastest on
saanud täiskasvanud, keda saavad saatuslikud valikud ja piiravad otsused. Samas
on veidi aimata, kuhu see lugu võib välja viia, kuid siiski on lõpp täiesti
teistsugune.
Igatahes taas üks
imeline lugemiselamus!
Raamatus on palju
tähenduslikke lauseid, neist mõned kirjutasin välja:
Abielunaised loovad oma mehi. Nad hakkavad pihta
sellest tahumatust toormaterjalist, sellest prohmakaid tegevast, heade
kavatsustega ja nägusast nooruslikkusest, millesse nad on armunud, ning
alustavad siis neljakümne aasta pikkust vankumatut tööd, mida on vaja sellise
mehe tegemiseks, kellega nad on suutelised koos elama lk 69
Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole
vagusiolekut, südamekella seiskumist, kusõnnehetk jääbki igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult
surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil
kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad
jälle kahtlused lk 163
…tähendus peitub süžees, vormis, et see kuidas ja kellega
me ka oma kõige lihtsamate tegemiste käigus kohtume, on imekeerukalt ja –peenelt
mingisse suuremasse mustrisse klapitatud, et meil pole vaja teha midagi muud
kui järgneda märgile …. Lk 231
Toivo Tänavsuu „Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi
: arstitudengipäevik „
Kirjastus: Pilgrim, 2025
288 lk
Sulgesin raamatu kaane ja mul ei olegi sõnu – Toivo kirjutatu
paneb imetlema ja imestama. Milline energia, tahtejõud, töökus ja andekus temas
on! Õppida arstiks töö, pere, hobide ja
fondi kõrvalt on midagi eriliselt suurt ja tähelepanuväärset ning kõik see lugu
ka kirja panna nii, et lugeda on nauding, on omaette väärtus. Ööpäevas tunde ei
jaotata inimestele võrdselt 😀
Igatahes, oma loo on ta kirjutanud nii mõnusa huumoriga, et
lust oli lugeda. Huumor toimib kui ventiil tõsisemate teemade kõrval ja pehmendab
neid. Pisut targemaks erinevate haiguste
teemal saab ka. Samuti toob ta välja üsna mitmed kitsaskohad, mis meil
meditsiini ümbritseb. Nõustun täielikult sõõrikute, suitsetavate meditsiinitöötajate,
rasvumise ja alkoholismiga.
Minu lemmik on foto mikrobioloogia konspektist – selline
vahva sigri-migri ja värviküllus, kes selles küll orienteeruda suudaks. 😀
Väga motiveeriv ja innustav raamat!
Tänulik!
Erakorralise meditsiini osakond on nagu heasüdamlik
vanamemm, kes võtab kõik lapsed avasülivastu ja serveerib neile pannkooke maasikamoosiga lk 180
Kerge on olla õnnelik hea tervise juures. Palju raskem on
see tõbisena, elujõud röövitakse vägisi käest lk 210
Eddy on sündinud vaesusest
viletsasse perekonda, isegi nimi on pandud talle matslik. Ka vanemate käitumismuster
poisile eeskuju ei ole, pigem perekonnalt nakkunud maneerid on probleemiks
kaasõpilaste silmis. Poissi alandatakse nii koolis kui kodus. Eddy teab, et
peenem ja suursugusem maailm on olemas ning eeskujusid valides hakkab ta sinna
poole püüdlema. Teekond unistuseni on raske, see nõuab pühendumist. Mida enam
poiss n.ö areneb, seda enam eemaldub ta kodust. Nii et muutumisest saab
kinnisidee, süsteemne püüdlemine eesmärgi poole: olla keegi teine, keegi enamat, intelligentsem,
rikkam, haritum. Samas tekib küsimus, kas kunagi saadakse päriselt valmis, äkki
on inimene ka nagu Tallinna linn?! On ju olemas veel rikkamaid, veel suursugusemaid...
Imetlusväärne on Eddy, hilisema Edouardi töökus eesmärgi heaks.
„Muutuda meetod“ on autobiograafiline,
ühe poisi unistuste lugu parema elu poole. Selle elu poole, mis oli tema
mõistes parem. Natuke kriipiv ja väga mõtlemapanev. On ju vast nii, et põgeneda
iseenda eest ei saa, sest minevik käib alati kaasas, kuigi et jah, miskit sealt
ka tuhmub. Lapsepõlvetaust on elus tahestahtmata paljugi määrav, aga mitte
kinnihoidev. Samas on see lugu ka ühe homona sündinud poisi taipamiste lugu oma
elu eri etappides. Mis tunded teda saadavad, kui sõna „pede“ käib kaasas
lapsepõlvest, millised heitlused on tal mõtteis, kui ennast salata ei saa.
Mõtlesin päris pikalt
sellele loetule. Ühtepidi oli Edouardist kahju, teisalt jällegi äratas austust.
Jah, võib olla ei olnud kõik vahendid parimalt valitud muutumise teel, kuid nagu
öeldakse, eesmärk pühendab abinõu. Samas jääb õhku ka hingerahu teema, tundub,
et suhted isaga, jäid meest häirima.
Minu kindel lugemiselamus
number üks sellel aastal! Väga puudutas! Arvan, et ka väga oluline lugemine ajal, mil vihkamist on palju ja mõistmisest kipub vajaka jääma.
Isegi vaikuses pole
võrdust lk 48
Minu elu lugu koosneb
reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul
iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi
minna. See ei ole kunagi olnud minu otsus ega ka nende oma: ma nägin vaeva, et
end muuta, neil niisugust kinnismõtet ei olnud, nemad jäid ikka samasuguseks, kui
nad olid olnud meie kohtumisel, ja korraga me ei olnudki enam sarnased; me ei
osanud enam teineteisele midagi öelda, meie vahel polnud enam mõistmist. Mul ei
jäänud muud üle, kui ära minna, minna otsima uusi inimesi, kes mu omaks
tunnistaksid, kuni muutumisiha mind veel ühe uue elu poole kihutab ja ma
nemadki pean maha jätma lk 160
Mälestuste raamatuid võib luua ka nappidest katketest ja mälestuskildudest. Ja see töötab! Indrek kajastab mälupilte nooruspõlvest, kus rohi oli roheline vaatamata sellele, et punakultus valitses meie maal. Samas ei ole raamat sellest „normaalsusest“, vaid vanaisast ja lapselapsest. Mälestused vanaisast, tavalisest kolhoosi traktoristist, on heldima panevad. On ju mäletamine mingil moel kellegi edasi kestmine.
Igatahes on see tore kahe-õhtu lugemine, milles oli väga palju tuttavaid olukordi ja tundeid. Raamatut ilmestavad Ukraina kunstniku Olena Londoni joonistused. Võib olla ma nende joonistuste mõttele pihta ei saanud - minu jaoks kujutavad need sõda ja segadust.
On 1961. aasta.
Sõja haavad on enam-vähem lapitud ja elu kulgeks nagu paremuse poole. Isabel on
jäänud elama oma onu maamajja. Ema on surnud, vennad kodust oma ellu suundunud.
Noor naine on rangelt oma veendumustes ja harjumustes kinni. Kui mõneks ajaks
jääb tema juurde elama Eva, vend Louisi pruut, on Isabeli elu pehmelt öeldes
häiritud. Eva näpib ja näib, et ka näppab asju, ta on lärmakas ja häiriv. Kuid
lõpuks saab Isabeli elu hoopis teise tähenduse just tänu Evale.
Esialgu tundus
mulle, et tegemist on tavalise suhtepuntra looga, kus on parasjagu palju
seksuaalsust erinevatest vaatenurkadest ja muud mitte midagi erilist. Kuid loo edenedes muutus süžee palju
tähenduslikumaks. Kui alguses ei saanud aru, kus need sõja mõjud, siis
raamatu lõppedes mõtlesin ikka veel sellele kaosele, mille tekitab ka aastakümneid tagasi toimunud vägivald, on ju sõda otsene vägivald inimsuse vastu. Lõpuks on tunne, et kõik on mingis mõttes represseeritud. Aga õnneks oli lõpp ikkagi
pigem positiivne ja vast ka pisut muinasjutulik. Tavalises elus ju
kõrvits tõllaks ei muutu!
Lena on väga
introvertne tüdruk, kõnelemine võõrastega ja isegi klassikaaslastega on talle
pigem piin. Nähtamatu olla oleks lihtsam. Kuid silmnähtav eraklikkus püüab
pigem Lena jaoks soovimatut tähelepanu ning pilkavad sõnad tüdruku aadressil on
koolis sagedased. Tüdruk, kelle enesekindlus on nulli-lähedane, kohtab kohvikus
noormeest, kes näib olevat temast huvitatud. Selle asemel, et tunda
kohtumistest rõõmu, genereerib Lena aju küsimusi oma väärtusetusest ning
kohmetusest on keeruline võitu saada.
Sellised suhete
ja eneseleidmise raamatuid on noortele vaja. Küllap praegune aeg, mil kodust
väljumata saab enamus toiminguid tehtud, sünnitab eraklikke ja
suhtlemisraskustega inimesi juurde. Ja siis on hea lugeda ning proovida mõista
seda sisemist monoloogi, mida Lena endaga peab. Mina olen ammu sihtrühma east
välja kasvanud, aga oleksin olnud väga tänulik, kui meie ajal oleks olnud
rohkem selliseid raamatuid lugeda. Küllap sellepärast saigi „Kadri“ ja
„Kasuema“ kapsaks loetud.
