Edouard Louis „Muutuda
meetod“
Prantsuse keelest tõlkis
Tõnu Õnnepalu
224 lk
Eddy on sündinud vaesusest
viletsasse perekonda, isegi nimi on pandud talle matslik. Ka vanemate käitumismuster
poisile eeskuju ei ole, pigem perekonnalt nakkunud maneerid on probleemiks
kaasõpilaste silmis. Poissi alandatakse nii koolis kui kodus. Eddy teab, et
peenem ja suursugusem maailm on olemas ning eeskujusid valides hakkab ta sinna
poole püüdlema. Teekond unistuseni on raske, see nõuab pühendumist. Mida enam
poiss n.ö areneb, seda enam eemaldub ta kodust. Nii et muutumisest saab
kinnisidee, süsteemne püüdlemine eesmärgi poole: olla keegi teine, keegi enamat, intelligentsem,
rikkam, haritum. Samas tekib küsimus, kas kunagi saadakse päriselt valmis, äkki
on inimene ka nagu Tallinna linn?! On ju olemas veel rikkamaid, veel suursugusemaid...
Imetlusväärne on Eddy, hilisema Edouardi töökus eesmärgi heaks.
„Muutuda meetod“ on autobiograafiline,
ühe poisi unistuste lugu parema elu poole. Selle elu poole, mis oli tema
mõistes parem. Natuke kriipiv ja väga mõtlemapanev. On ju vast nii, et põgeneda
iseenda eest ei saa, sest minevik käib alati kaasas, kuigi et jah, miskit sealt
ka tuhmub. Lapsepõlvetaust on elus tahestahtmata paljugi määrav, aga mitte
kinnihoidev. Samas on see lugu ka ühe homona sündinud poisi taipamiste lugu oma
elu eri etappides. Mis tunded teda saadavad, kui sõna „pede“ käib kaasas
lapsepõlvest, millised heitlused on tal mõtteis, kui ennast salata ei saa.
Mõtlesin päris pikalt
sellele loetule. Ühtepidi oli Edouardist kahju, teisalt jällegi äratas austust.
Jah, võib olla ei olnud kõik vahendid parimalt valitud muutumise teel, kuid nagu
öeldakse, eesmärk pühendab abinõu. Samas jääb õhku ka hingerahu teema, tundub,
et suhted isaga, jäid meest häirima.
Minu kindel lugemiselamus
number üks sellel aastal! Väga puudutas! Arvan, et ka väga oluline lugemine ajal, mil vihkamist on palju ja mõistmisest kipub vajaka jääma.
Isegi vaikuses pole
võrdust lk 48
Minu elu lugu koosneb
reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul
iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi
minna. See ei ole kunagi olnud minu otsus ega ka nende oma: ma nägin vaeva, et
end muuta, neil niisugust kinnismõtet ei olnud, nemad jäid ikka samasuguseks, kui
nad olid olnud meie kohtumisel, ja korraga me ei olnudki enam sarnased; me ei
osanud enam teineteisele midagi öelda, meie vahel polnud enam mõistmist. Mul ei
jäänud muud üle, kui ära minna, minna otsima uusi inimesi, kes mu omaks
tunnistaksid, kuni muutumisiha mind veel ühe uue elu poole kihutab ja ma
nemadki pean maha jätma lk 160
No comments:
Post a Comment