Vaskratsanik

Valides riiulist ajaviiteromaani sarjast Paula Simonsi „Vaskratsanik“, oli mul väike eelaimdus, et järgnevad päevad pean planeerima vaid lugemiseks. See tunne osutus vägagi õigeks.

Raamatu esimene osa „Leningrad“ keskendub Tatjana ja Aleksandri tutvumise ja armastuse alguse loole. On Suure Isamaasõja esimene päev Leningradis. Inimesed on paanikas, varuvad toitu, tikke, petrooleumi. Ka Tatjana saadetakse varusid täiendama, aga muretu 17 aastase tütarlapsena ei osanud ta tekkinud segaduses orienteeruda ja limpsis pingil muretult jäätist. See vaatepilt äratab ameerika päritolu nõukogude sõduri Aleksandri tähelepanu. Algab ilus armastuse lugu, mis esimeses osas kulgeb üle kivide ja kändude. Lahendamist ootavad sõda ja suhetesasipundar.

Raamatu teine osa „Kuldne uks“ laseb osa saada Tatjana ja Aleksandri teineteise leidmisest ja kirglikust armastusest juba sõjakeerisest kauges külas. Elu tundub kui paradiisis, kuid kusagil käib sõda ja abieluõnn jääb üürikeseks. Aleksander naaseb blokaadis Leningradi, kus püütakse säilitada Elu Teed ja algab võitlus elu ja edasise vabaduse pärast. Kuldne uks terendab vaid Tatjanale, sihikindlale noorele naisele, kes suudab läbi minna tulest, veest ja vasktorudest. Tema karakterisse on pandud palju hoolivust, headust ja visadust. 

Nõukogude ajast pärit lugejaile, kes me kasvasime üles sõjafilmide ja –raamatutega, on selles raamatus väga palju nostalgiat – on sõda ja selle taustal üks ilus armastuse lugu. Väga ehedalt kirjeldatakse olukorda Leningradis, normileiva koguseid ja selle koostise muutumist, üksteise aitamist, kuid ka röövimist, petmist, kasuahnust. See oli aeg, mil surm oli igapäeva kaaslane ja üks inimene vähem tähendas teistele rohkem toitu. Karm aeg ja karm võitlus, millel oli mitu osapoolt: sakslased peale tungimas, nälg ja haigused oma sõdureid laastamas, äraandjad ja NKVD omi mehi hävitamas. 

Väga kaasahaarav lugemine, mille lummusest vabanemine võtab aega.