Minu Saksamaa
Seekordse lugemisvaliku
põhjendusi on koguni kolm.
Mõnikord on nii, et tõstad ühte
raamatut, vaatad teist ja sirvid kolmandat ning mitte ükski ei kutsu lugema.
Kas on mõtted hajevil või ei oska lihtsalt selgusele saada, mida täpselt vajad.
Sellisel juhul toimib (minu jaoks) „Minu“ sarja raamat.
Marianne Suurmaa „Minu Saksamaa“
oli mul veel lugemata ning kuna olen kogenud põgusalt Saksamaa kiirteede elu ja
jalad pannud maha küll vaid Aachenis ja Kölnis, siis huvi selle maa vastu on
üsna suur just sellise väikese kokkupuute pärast.
On üsna tavaline, et tänaval kõndides keerad pilgu
tuledes akendele ja õige natuke tahaks piiluda ettetõmmatud kardinate taha ning
kaeda, mis elu selles peres elatakse. Minu sarja raamatud, mõni rohkem mõni
vähem, on seda kardinat pisut paotanud ning veidike paljastanud elu, mille on
kaasatoonud otsus minna kusagile mujale.
„Minu Saksamaa“ on avanud
keskmisest rohkem just perekondlikku olemist ja otsuseid, sest Saksamaale mindi
terve pere ja mõttega proovida seal oma elujärg sisse seada. Mis ei olnud
sugugi kerge. Saksamaa on territoriaalselt ja võimalustelt väga suur maa. Mulle
meeldis, et Minu Saksamaast ei püütud teha ühte kõikehõlmavat raamatut.
Keskenduti pigem oma perele ja inimestele, keda teekonnal kohati, kes
mõjutasid, kes ongi Saksa rahvas, olgu nad siis millisest rahvusest tahes. Nii
et otsapidi on puudutatud ka pagulasteemat. Aga ka igapäevast olmet ja muidu
teavet sarnaste olukordade kogejatele, on siin rohkesti.
Mõjub see lugemine väga
inspireerivalt. Mitte et nüüd kohe ise minema tahaks hakata, pigem mõjub see
võõrsil hakkamasaamise lugu motiveerivalt ka oma argise olmega toime
tulemisel. Sest kui tundub, et kusagil mujal on väga palju parem, siis sellest
Saksamaa loost selgub, et ega sealgi kõik roosiline ei olnud. Kutsuvalt mõjuvad
küll looduse, eheda maaelu ja väikeste idülliliste linnade kirjeldused ning
kirjeldatud kogukonna kooskäimise tavad ning kokkuhoidmise tunne.
Lugeda oli väga mõnus. Minu
Saksamaa on aus ja ilustamata raamat, ning autori valikutegemise oskustest,
sisemistest heitlustest ning toimetulekuoskustest on õppida üsna palju. Ka meie
oma kodumaal.
Kirjastus: Petrone Print
304 lk
Marianne Suurmaa „Minu Saksamaa“
oli mul veel lugemata ning kuna olen kogenud põgusalt Saksamaa kiirteede elu ja
jalad pannud maha küll vaid Aachenis ja Kölnis, siis huvi selle maa vastu on
üsna suur just sellise väikese kokkupuute pärast. 
No comments:
Post a Comment