Elizabeth Finch

 

Julian Barnes „Elizabeth Finch“

Tõlkis Liisi Rünkla

Kirjastus: Varrak, 2023

Sari: Moodne aeg

158 lk

 

Raamatu minajutustaja Neil täiendab end rahvaülikoolis. „Kultuuri ja tsivilisatsiooni“ kursust, mis keskendub kreeka-rooma kristlikule filosoofiale,  loeb Elizabeth Finch, tähelepanuväärne naine nii oma tarkuse, ajatuse ja olekuga. See ei ole ilu, mis tema puhul köidaks, pigem võlub intelligents. Neili ja õpetajanna kokkupuudetest sünnib põgus sõprus, mis päädib aeg-ajalt ühiste õhtusöökidega. Kui naine sureb, pärandab ta oma raamatukogu ja märked Neilile. Mees püüab nende märkmete kaudu naise isiksust paremini mõista.  

„Elizabeth Finch“ on väga omamoodi raamat, mis koosneb kolmest osast. Esilagu näib, et tegemist on lihtsa platoonilise armastuse looga, kus õppejõud avaldab muljet tudengitele oma ebahariliku oleku ja filosoofiliste mõttekäikudega. Minu jaoks osutus kõik aga pisut keerulisemaks. Mäletan, et kümme aastat tagasi loetud Barnesi „Kui on lõpp“ oli üsna raskepärane lugu aja tajumisest, mälust. See raamat siin ei erinenud selles suhtes eelmisest. Ka siin on minu hinnangul keskmes aja tajumine ja ajaloolise mälu heitlikkus. Raamatu keskmine osa seda mõtet kõige rohkem kannab. Kuigi, kohati tekkis kahtlus, mil määral ma sellest kristlusest ja Julianusest läbi näringi.  Kas ma seda kõike mõistsin nii nagu kirjanik seda mõelnud on, ma ei tea, kuid mina tõlgendasin loetut nii:  Pr. Finch kõneles oma loengutes Julianus Apostatast, Rooma paganlikust keisrist. Need filosoofilised eksirännakud seadsid kahtluse alla Julianuse religioossuse: kas ta oli pagan, usutaganeja  või oli see siiski kõik kattevari? Kas Julianus oli viimane, kes proovis kristluse levikut peatada?  Või  kas üldse ja kui palju ideoloogiad määravad ning milline on üksikisiku fenomen nendes ja kui palju see fenomen ajaloos muutub? Eks ole, selline ajalooline filosoofia, mis just mittehuvilist ei kõneta nii väga. Raamatu kolmas osa siiski sõidab tagasi alguse juurde, mil Neil juurdleb oma tunnete üle Finchi vastu ning proovib teda ajalookontekstis lahti mõtestada.

Nii et mis see ajalugu ikkagi on? Kas aja lugu, mis hakkab põlvkondade kasvades oma elu elama ning kes seda algset tõde enam kinnitab?  Kas kõik ongi puhas spekulatsioon?

Igatahes, läbi ma raamatu lugesin, küsimusi see minus tekitas. Ilmselt on see lugemine oma eesmärgi täitnud.

Kellele meeldivad filosoofilised mõtterännakud, see lugegu.

Kõik me otsime seda, mida peame endale parimaks, isegi kui see tähendab hukku. Mõnikord eriti veel siis. Ja selleks ajaks, kui asja kätte saame või ei saa, on harilikult nagunii juba liiga hilja. Lk 15

Siis ilmusid raudteed, kõikjal Euroopas. Ja mis oli nende põhiline ülesanne? Nagu Ruskin ja Flaulbert mõlemad märkisid, võimaldada inimestel liikuda punktist A punkti B, nii et nad võiksid üksteist teises kohas niisama näruselt kohelda lk 27

Kõik taandub viimaks sellele, mida ja keda usutakse. Ja surm muudab asju. Postuumne usk kinnistab ehedust lk 123