Apelsinid pole ainsad viljad

 

Jeanette Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“

Tõlkis Kätlin Kaldmaa

Kirjastus: Hunt, 2024

240 lk

Jeanette on lapsendatud perre, kus valitseb range evangeelne religioon. Kasuemale on tema usk püha ning pereliikmed peavad järgima usuga kaasnevaid käitumisnorme, riitusi. Tüdrukut valmistatakse ette misjonäri eluks, kuid vanuse edenedes saab tüdrukule selgeks, et tema tõmme on samasooliste vastu ning see tunne välistab misjonäriks olemise. Konflikt ema ja usukogukonnaga on seega paratamatu. Ja samas tekib ka küsimus, kas ka kõik need usujärgijad ongi nii moraalsed nagu seda ususeadused ette kirjutavad.

Taas oli väga omamoodi lugemine just temaatika, loo ülesehituse ning ka kogu selle mõttearenduse pärast.  Iga peatükk kannab piibliraamatu nime, kuid see on Jeanette elu. Nii et siin on palju allteksti ning ka müütilisust, mis seguneb reaalsusega. Tekst ja mõttearendused on väga nauditavad lugeda. Ilmselt mõjutab seda ladusust ja ehedust ka asjaolu, et lugu on autobiograafilise olemusega, mis tuleb sügavalt inimese sisemusest. Mõtteainet pakub see lugu palju nii usu kui ka armastuse poole pealt. Äärmused on alati ülevõlli ning kui sellesse tiritakse kogu perekond, siis kõlab see pigem terrorina. Maailm on natuke avaram, kui see, mida kodus õpetati.  Igatahes selle teksti ilu pärast võib raamatu võtta lahti ka suvaliselt lehelt ja ka siis on tore lugeda.

Suurepärane lugemiselamus!

Miks on nii, et inimestele ei meeldi see, mis nad on, aga neile meeldib see, mida neile öeldakse, et nad olla võiksid?

Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees

 

Francoise Sagan „Kurbus kummaline tunne“

                           „Killuke päikest jahedas vees“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Seitam

Kirjastus: Varrak, 1995

215 lk

„Kurbus kummaline tunne“: 17 aastane Cecile ja tema elumehest isa elavad lõbusat elu. Nende huumorisoon ja muretu meel klapivad hästi. Isa on naiste lemmik. Kas on see isa soov pakkuda tütrele ontlikumat elu või siis on tal tahe endal muutuda, kuid intelligentne Anne´i tundub olevat parim partii mehele, seda enam, et ka Anne´i näib armastavat meest. Siiski ei sobi tüdrukule Anne´i kasvatusmeetodid ning ainuke võimalus on suhet takistada omal moel. Kuid kas kellegi õnnetus saab muuta õnnelikuks?

Jaa, see kurbus on kummaline tunne. Ühel hetkel on soov ja teisel hetkel võid seda soovi kibedasti kahetseda. Kurbus võib väljakasvada kättemaksust, soovist koht kätte näidata ja lõppeks ju rõõmu ei ole.Inimmõtlemine pole alati üheselt mõistetav. Igatahes ajastu- ja seisusetruu novellilik lugu, mis ilmus 1954. aastal, mil autor oli vaid 17-aastane.

Kui ei olda kohustatud teiste puudusi kõrvaldama hakata, on nendega lihtne harjuda lk 61

 

„Killuke päiksest jahedas vees“ viib aastasse 1967. Gilles on depressioonis, elujõudu ei ole ning seda ei paku talle ka tema kallim Eloise. Mees sõidab Pariisit ära õe perele külla. Seal kohtab ta Nathaliet, kes toimib mehele ravimi eest. Abielus naine armub Gillesi ning tundub, et üksteisele ollakse see päästev õlekõrs.

Lootuse kiiluvees võib ju sõita, aga kui tunne on vaid petlik illusioon ning lahendust ei otsita õigest paigast, läheb nii nagu läheb. Igatahes on siingi suured ja üllad tunded mängus, samuti pettused ja valed ning kogu see nõrkuste plejaad, mis inimeses peidus on, kui ta selle valla laseb.

Mulle Sagani stiil väga sobib, sest selles on prantslaslikku suursugusust ja kerget minnalaskmist ning ka sügavaid sisevaatlusi. Ladus ja tõmbav. Lugude lõppudega ta just lahke ei ole, aga seekord sedamoodi.

Sünnipäev

 

Sofie Sarenbrant; Carina Bergfeldt „Sünnipäev“

Rootsi keelest tõlkis Allar Sooneste

Kirjastus: Pegasus, 2024

366 lk

On Samueli sünnipäeva hommik, poissi lähevad üles laulma ema, isa ja kasuema. Poiss on aga kadunud nagu tina tuhka. Üsna pea selgu, et peitusmäng see pole ning politsei hakkab oma tööd tegema. Kahtlusalused on kõik, ka lähedased. nii räägivad kordamööda kõik tegelased, kellest ei ole ilma saladusteta keegi ja kahtlus veereb nagu pall ühe tegelase juurest teise.

„Sünnipäev“ on põnevik ja kannab seda nimetust auga välja. Põnev oli kogu aeg ja tegevust toimub 24 tunni vältel. Kui esialgu tundus, et mida seal nii pikalt heietada on, siis ega heietamiseks ei läinudki ning vinti keerati koguaeg juurde. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et poisiga midagi fataalset on juhtunud. Mingeid õuduse piire, mida keeruline on taluda, ei ületatud.

Selle põneviku temaatika oli pisut laiem, kui ainult ühe haige inimese kinnisideed. Siin olid teemaks peresuhted ning ka sotsiaalmeedia mõjud. Kas ikka on turvaline oma kapisisu, unistuste ja elu üksikasjade jagamine või ka iseenda pidev pildil olemine? Sotsiaalmeedia võib süvendada pisut nihkes inimese kinnisideed ja mitte heas suunas. 

Sellega algab taas üks põnevussari - käesolev oli esimene osa. Mulle tundus see lugu üsna lõpetatud, väljaarvatud uue elukaaslase saladus. Eks siis näis.

Igal juhul mõnus puhkuselugemine!

Laul raamatust:

Öö häärber

 

Jo Nesbø „Öö häärber“

Norra keelest tõlkinud Marianne Tarkusep

Kirjastus: Varrak, 2025

190 lk

Neljateistaastasele Richardile meeldib rumalusi välja mõelda. Ühel õhtul õhutab ta Tomi tegema telefoniautomaadist tüngakõnet süngesse majja, Öö häärberisse. Selle tagajärjel imeb telefonitoru Tomi endasse ja poissi enam ei ole. Richardi seletust asja kohta ei usu keegi. Kaob veel üks sõber ja Richard satub üha suurema surve alla kahtlusalusena. Vaid Karen usub teda.

Olen enda lugemislaualt välistanud kõik üleloomulikud jõud, seega raamatut lugema hakates tundus küll, et mis jama see nüüd on😏aga olin juba sõrme andnud, seega pooleli ka jätta ei saanud. Kusagil poole raamatu peal tuli pööre, mis viis loo juba teise suunda. Algas klassikokkutuleku hetk. Aga muidu oli see lugu küll pisut absurdne, natuke humoorikas, õudne, üleloomulik ja ikkagi kriminaalne ka.  Lugedes tiirles peas ka mõte, et mis nüüd järgmiseks ja kas saab see lugu veel segasemaks minna? Samas on alati ühe kurbloo taga kellegi kurb saatus, seega on need eelnevalt nimetatud tundmused loo osad, ja kõigeks on põhjus.

Aga vahel on valedes, mida öeldakse liiga valjusti ja liiga tihti, ka veidike tõde lk 19

Sündmus. Noormees

 Annie Ernaux "Sündmus. Noormees"

Prantsuse keelest tõlkis Ulla Kihva

Kirjastus: Tänapäev, 2025

100 lk

Tudengineiu on soovimatult rase. On kuuekümnendad Prantsusmaal ning abort on ebaseaduslik. Siiski kusagil nurgataga seda ju tehakse, kuid kuidas leida kontakte?

Raamatu teises loos naine juba veidi üle viiekümne, kui temasse armub noor mees. Kõrvaltvaatajatele näib paar pentsik, kuid kas ka neile endile?

Autobiograafiline lugu, napp ja paljuütlev ühteaegu. Noor naine oma kehaga, millega on sündinud midagi soovimatut, on üksi oma ahastuses. Igal juhul mõtlemapanev oma aususes riskeerida tervisega, seadusega. Raamat on vaid napilt sada lehekülge, aga raamatu kaane sulgemine teeb veidi rahutuks ja mõtted keerlevad edasi naiseks olemise valude ja ühiskonna moraalinormide juures.

Raamat naiselt pigem naistele. Igal juhul soovitan!

Muusika raamatust:

Lõikejoon

Carolina Pihelgas „Lõikejoon“

Kirjastus: Lünk, 2025

112 lk

Liine kolib suveks maale Tsõriksoole, oma vanavanemate koju, et mõtteid koguda ja edasise suhtes selgusele jõuda. Tühjana seisva maja ümbruses surub loodus end üha rohkem peale, sellega tegelemine on naisele teraapia eest. Samas ei mõista tema lähedased selle talu fenomeni, nagu ka naabruses asuv polügoon, mis tuletab end laskudega pidevalt meelde. 

Õhuke ja paljuütlev raamat. Iga lause on pärl ja neist paljusid lugesin mitu korda. Alati ei ole vaja kirjutada paksu romaani, mõnikord teeb teksiilu ja sügavus raamatu suureks. Nii et „Lõikejoon“ oli minu jaoks lugemiselamus. Selles on seletamatu igatsuse maik man. On ju sageli nii, et tahaks peita end selle maailma halvema poole eest, aga samavõrd nagu ootaks, et sind leitaks. Selline tunne jäi minusse Liine lugu lugedes. Kõik need tema sisemised heitlused, lapsepõlve taak, suhted ja tähelepanekud olid ustutavad, tõetruud ning ka äratuntavad. Nagu ka see kirjeldatud olukord laskepolügooni naabruses elavatele inimestele.

Igal juhul soovitan! 

Need üksindused, millega olen terve elu koos elanud, erinevad praegusest nii mitmel moel – minu üksindus nüüd on natukene kergem, selle on igatsust ühenduse järele, aga pole püüdu olla meele järele... lk 34

Kujutluse hävimine on enamasti hirmsaim osa lahkuminekust lk 40

Viimane kunstiteos

 

Sofia Lundberg „Viimane hingetõmme“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

417 lk

Hanna on maailmakuulus kunstnik, kelle lapsepõlv möödus kasuperes. Tüdruk oli jäänud oma vanaisa kasvatada juba päris beebina. Vanaisad aga ei kesta igavesti ning laps sattus naabriperre, kuhu oli asunud elama lastetu, kuid lapsi sooviv abielupaar. Hannast sai alguse Ingridi kasuemaks olemiste jada.  Kui nüüd kunstnik Hanna viib uue kunsti muuseumisse näitusele ühe vana kummuti, on see pettumus vaatajatele. Samas on see kummut oma detailidega nagu naise elusaatuse sümbol.

Lihtne lugemine tõsistel teemadel. Lahatakse ju ikkagi laste hülgamise, probleemsete vanemate elusid ning neid tagajärgi, millega peavad need hüljatud tegelema. Igaüks ei tule selle valu ja leinaga, mil  ema sind võtab ja taas jätab, toime. Minu arvates on see ka keerulises olukorras toimetulemist õpetav lugu, ning kuidas läbi raskuste ikka minnakse oma sihtide poole. Nii kasuema kui ka laste vaatenurgast. Muidugi on see paremini toimetulek tugevamatele natuuridele. Ka nõrgemad on loosse haaratud, seega nagu päris elu. Lugu kätkeb ka saladust, mis tuleb ilmsiks raamatu lõpus. Nii et põnevust jagub.

Igal juhul soovitan! Lihtne suvine lugemine 😊

Mõnikord langeb ta maale.

Öötaevas

Kärgatuse

või tasase silitusena,

mis uputab kõik aeglaselt pimedusse.

Varjab väikestel vaatevälja.

Neil, kes juba teelt eksivad.

Põletab hinge kriimud,

kui nad vaevaliselt ülespoole ronivad.

Need väikesed.

Kerge on pimedas kukkuda.

Komistades häbist läbi minna.

Siruta mõnikord käsi,

sa ju saad?

Valgusta nende teed südame jõuga.

Nii, et nad jälle tõusta suudaksid.

Need väikesed.