Lugemishuvi tekitas eelkõige kummaline pealkiri, mis mõttes arvud ja üksildased (minu isiklik suhe arvudega on absoluutselt negatiivne)? Paolo Giordano esimene romaan, mis on minu arvates täiesti suurepärane - piisavalt tempokas, põnev. Laused, kus kõik on paigas, milles tühja juttu ei ole, iga sõna on vajalik öeldut väljendama. Enne lugema asumist olin kuulnud, et teemaks koolikiusamine. Loetu põhjal päris nii öelda ei saa, pigem käsitleti seda muuhulgas. Millegipärast on üks tüüp inimesi, kes kiusavad ja teine keda kiusatakse.
Raamat on kahest üksildasest hingest. Peategelased Alice ja Mattia kujunevad isiksusteks läbi sügavate sisevaatluste, õnnetuse, katsumuste. Ülimalt tundeerksad lapsed, peavad nad hakkama saama iseendaga, oma klassikaaslastega, vanematega (Alice oma suht autoritaarse isaga). Lapsepõlves elavad mõlemad läbi väga raske trauma, mis mõjutab kogu nende ülejäänud elu. Samas on mõlemas olemas mingid eraklikkuse, tavapärasest kõrvalekalde jooned enne traagilist sündmust. Alice on anorektik, Mattias on geenius, kes elab end välja matemaatilisi valemeid täiuslikkuseni lihvides. Nad on isegi nii omas mullis, et tekitavad ka vanemates hirmu.
“Algarvud jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad seisavad oma kohal lõputus naturaalarvude reas, /…/ kuid ülejäänudest sammu võrra eemal". Kogu temaatika on tegelikult ääretult kurb, inimese loomuses ei ole olla üksik. On olemas ürgne kutse teise samasuguse poole. Sarnane tõmbub sarnase poole, ka Alice ja Mattia tõmbusid teineteise poole, aga kui oled sündinud algarvuna, siis on see võimatu....Nad küll proovisid ka teineteisega jaguda, kuid selgus, et nad on jagamatud. Raamatu lõppedes näis, et Alice ei jagunud ka iseendaga...
Ega inimene ei olegi lõpuni läbipaistev, mõistetav, tema käitumine ei ole alati aimatav. Minu jaoks peab hea raamat jätma mingi tunde, millele mõtlen pikema aja jooksul. Selle ülesande loetu täitis ja rohkemgi veel...
No comments:
Post a Comment