Millegi pärast selliseid vanu teoseid enam vabatahtlikult lugeda ei taha, kuid õnneks on olemas ka kohustused. Ja tõepoolest - pettuda ei tulnud.
Honore de Balzac´i esimene realistlik lugu räägib ihnsast pereisast Felix Grande´st, tema allaheitlikust naisest, pisut kergeusklikkust, kuid kindlameelsest tütrest Eugenie´st ja tema onupojast Charles´ist. Isa oli kohutavalt ihnus, ta valitses kõige üle: söögi üle, isegi valguse üle toas, ainus mis talle tõeliselt korda läks oli raha ja kulla nägemine. Hullem kui venna surm oli venna pankrot. "Teil ei ole mingisugust varandust"- neisse sõnadesse oli koondatud kõik maailma õnnetused. "See noormees ei kõlba kuhugi, talle on surnud tähtsamad kui raha". Vastupidiselt isale oli Eugenie valmis kinkima kogu oma kulla Charlesile. Pärast öist stseeni, kus onutütar annetas onupojale oma varanduse, järgnes ta südagi tollele varandusele.
Edasi on antud kogu ajastu süngus (minu jaoks on 19. saj algus süngetes tumedates toonides), süvausklikkus. Üks lause, mille surev isa ütleb oma tütrele, kannab minu arvates ka tolle aja ristiusu olemust. "Kanna kõige eest hästi hoolt. Sa annad mulle seal üleval siis aru", ütleb Grandet tõendades selle oma viimase sõnaga, et ristiusk peab olema ihnurite religiooniks. Ja ilmselt vana Grandet taoline ihnur ei olnud tol ajal mingi erand. Vaatamata sellele, et mingisugused tunded olid pereisas olemas, mõjutas siiski raha suhtumist oma naisesse, tütresse, vennapojasse.
Ootasin pikka balzacilikku sissejuhatust, kirjeldusi - neid küll oli, kuid mitte tüütavaks muutuvalt. Samas tegemist ei olnud kaalult mahuka vaid pigem sisutiheda teosega.
No comments:
Post a Comment