Lila K ballaad

Blandine Le Callet´i "Nüüdisromaani" sarjas ilmunud romaan teemal, mis on tegelikult ka tänapäeval vägagi aktuaalne- on olemas elu asotsiaalne pool, millest küll räägitakse ja mida me kuigipalju märkame, aga kui palju me selle üle mõtleme? Lila K ballaad pani vägagi sellel teemal mõtlema. Lisaks on raamat vägagi nauditav - täis põnevust, huvitavaid võrdlusi, eneseanalüüsi, aga ka kurbust, igatsust.

Minajutustaja Lila K on tüdruk, kes on pärit asotsiaalsest perest. Ta on eraldatud oma emast ja viidud kasvama kinnisesse raviasutusse. Asotsiaalse emaga kasvades jäid arenemata kõik sotsiaalsed oskused - ta ei oska rääkida, kõndida ja on nii nõrk, et ei suuda ise süüagi. Säilinud on küll üksikud mälestustekillud lõhnadest, maitsetest aga ta ei oska neid seostada. Raviasutuses on talle määratud mentor, kes oma visadusega paneb teda maailma avastama. Lila osutub väga andekaks lapseks. Kuid  mälus on tal vaid üks - mälestus oma emast, kes ei saa ju olla halb. Ema ei teinud mulle seda. Ma olen selles kindel. Kui see oleks olnud tema, mäletaksin ma seda.... Ja Lilat hakkab kummitama  saada teada tõde oma ema kohta. Tal on plaan, mis õnnestub ka ellu viia. Ta oli minu ema, punkt, ongi kõik, ja ma teadsin, et ühel päeval näen teda jälle, isegi kui peab ootama palju kauem kui algselt arvatud. (lk.38)

Minu jaoks oligi väga muljetavaldav  tingimusteta armastuse teema. Ema peaks olema maailma kõige-kõige lähedasem inimene, aga kui hüljatuna saad teada valusa tõe, kas siis ikka südamepõhjas oskad andestada? Ma ei väida, et ema milleski ei eksinud; ma ütlen, et ta tegi, mis suutis. Ainult sel on tähtsust (lk 241).

Millegipärast on raamat liigitatud ulmekirjanduse valdkonda. Mina ulmet ei näinud, kõik oli vägagi realistlik, kui välja arvata, et tegemist oli tulevikuühiskonnaga - hooldeasutus kujutas endast väga kinnist asutust, kus hoolealused olid kaamerate pideva jälgimise all.

Tõeliselt hea lugemine!!!