Andrei Hvostovi tagasivaade oma minevikku igas mõttes. Siin on siskaemuslikke vaatlusi enesesse, meenutusi, analüüsi ja kriitikat nõukogudeaegse elu kohta.
Kui kirjanik ei meenuta just nostalgiaga oma lapsepõlve, siis mulle tekitas selline tagasivaatamine nostalgiat küll. Ilmselt mitte küll päris üheaegsed, kuid enam-vähem, näeme asju erinevalt. Ja loomulikult elu Läänemaal või Sillamäel erinesid kindlasti oluliselt. Arvatavasti on mingi osa ka sellel (nagu loetu põhjal järeldasin), et talle ei meeldinud oma kodukoht, mulle meeldis. Minu jaoks ei tundunud tühjad poed, pikad järjekorrad või muud nõukogudeaegsed veidrused midagi imelikku, see lihtsalt oli nii - teisiti ei kujutanud ettegi. Kuid eks ka autor nendib fakti, et nii oligi.
Lugu on kirjapandud väga otsekoheselt, ilmselgelt natuke Elisabeth Jõhvilikult (Elisabeth Jõhvi- nõukogude aegne estraadinähtus), algab ühe teemaga, vahepeal käib ka kusagil ära, kaldub natuke teemast kõrvale, kuid lõpuks jõuab ikka selleni, mida öelda tahtis.
Mulle absoluutselt ei meeldi ebatsensuursed väljendused kirjanduses, siin neid paraku ikka oli. Ilmselt ei oska jagada arusaama, et kirjanik väljendab nii oma maailmavalu? Või mida?
Kui kirjanik ütleb, et mõnikord on selline tahtmine, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve, siis mulle näib, et meie lapsi see ilmselt praegusel ajal ei huvitaks. Kui meile, nõukaaja inimestele, tekitab loetu mingeid seoseid, tuttavaid olukordi, äratundmisrõõmu, siis tänapäeva inimesele on käsitletud temaatika arvatavasti ebahuvitav, igav. Võib-olla kunagi hiljem, kui meie lapsed on vanemaks saanud, nende huvid teisenenud?
Kui mõtelen sellele, kas raamat meeldis või ei meeldinud, siis ühtepidi nagu meeldis, aga kirjaniku väljatoodud lapsepõlvefantaasiaid ei oleks ma sellesse ajamasinasse kaasa võtnud. See oleks pigem teine teema.
No comments:
Post a Comment