Leelo Tungal on kirja pannud oma lapsepõlve loo, esitades selle nähtuna läbi lapsesilmade. Lugu on ju tegelikult kurb (ema vangistamine, ärevad-rasked ajad) , kuid ometi jäi üldmulje raamatust, kui väga humoorikast, kaasahaaravast, lõbusast lugemisest, mis on vürtsitatud autorile ainuomase huumoriga. Pean mainima, et neid kohti, kus ma lausa kõva häälega naersin ikka oli... Kindlasti on lisandunud tõsielule ka kirjanikule omast fantaasiat, kuid ajastupilt on esitatud tõetruult ja värvikalt kirjeldatud seigad toovad selle kõik paremini esile. Hämmastav on autori sõnade seadmise ja ajastu edasikandmise oskus selliselt, et üldpilt 50ndatest ei jäänud sugugi masendav.Kõik suured inimesed on alguses olnud lapsed, kuid vähesed neist mäletavad seda.- on öelnud Antonie de Saint-Exupery. On ääretult tore, et Leelo Tungal mäletab lapseks olemist - vastasel juhul ei oleks meil sellist suurepärast raamatut.
Lenin ja Stalin kõlasid kenasti [....], aga Engels - vaat see oli juba midagi! Kahju, et memme ja tata ei taibanud mulle sellist imeilusat nime panna [....] ütlesin tatale, et kui mul vend sünnib, siis paneme talle kindla peale nimeks Engels...
Ja ka väga kaunilt kujundatud raamat. 2008. aasta 4.aprilli Eesti Päevalehes on küll Jaak Urmet väitnud, et raamat on ülekujundatud. Ilu ei ole kungi liiga palju!!!
No comments:
Post a Comment