Anne Birkefeldt Ragde kirjutatud teos, mis on oma temaatikaga nii argipäevane, et kohe raamatu alguses tekkis äratundimsrõõm meie 70-80-ndate igapäevaelust- ja olust.
Romaan annab ajastutruu pildi 1965. aasta Norrast, mil heaoluühiskond alles hakkas ka seal kujunema. Naised olid veel enamasti koduperenaised, kelle lokivedelikuks oli õlu, kes keetsid-valgendasid pesu traditsioonilisel moel. Lapsed pidasid oma poppmuusika kaustikut ja käisid koolis. Mehed olid põhiliselt leivateenijad. Olemas olid küll juba erinevaid
kodumasinaid, kuid, kellel oli olemas näiteks sügavkülmik, siis oli see
ikka uhkuseasi. Kirjeldatakse ühe plokkmaja trepikoja nelja korruse korterite elanike elu. Iga ukse taga elavad lisaks füüsilistele kehadele ka inimloomusele omased tunded: rõõm, naer, nutt, kadedus, õelus, igatsus, kurbus, õnnetunne, saamatus, kellepeks, jne. Argiseid toiminguid kirjeldatakse hoogsalt, võttes läbi ükshaaval kõik korterid, millest igaühe näiliselt idülliline elu jääb väljapoole ust - uks varjab iga perekonna saladusi. Kuid kõik nad lasevad endale paigaldada uudse asja, uksesilma - ukstagusega tahaks ju ikka kursis olla.Kui meil on tavaks öelda, et ühe eestlase parim söök on teine eestlane, et ainult meil on kõige rohkem tööd jne., siis loetu põhjal tundub küll, et sellised tunded on omased ka norralastele : sinul on kõik lihtsam, ka pori on vähem pühkida. Ja tundub,et see "pidevalt asja oma naabrite tegemistega" on üldse inimloomule omane. Vean kihla, et ta ei triigi ka käterätikuid ja voodipesu. Kuidas nad kõik mahuvad kitsale alale elama. - on kuidagi väga tuttavad raamatus ette tulnud laused.
Kogu lugu on pandud kirja sorava jutustusena, mis on sisutihe ja mida on väga hea lugeda. Kui raamatuid liigitada temaatika poolest meeste- ja naisteraamatuteks, siis see raamat on küll rohkem naisteraamat, kuid mitte selle sõna mingis imalas, vaid kõige paremas tähenduses.
No comments:
Post a Comment