Minu Vietnam

Ikka sekka "minusid" ka.  Vietnam on samuti selline kauge riik, kus ise käinud ei ole ja pessimistlikult mõtlen, et vaevalt, et satungi. Kuid kui ei õnnestugi minna, siis Kristina Kallas oma kirjutatuga tõi selle eksootilise riigi lähemale küll.

 Suur osa "minu sarja" autoreid on kirjutamisel mõjutatud ikka kas oma elukutsest või hobist, s.t et nad näevad rohkem seda poolt, millega nad ise tegelevad. Nii ka Minu Vietnam autor näeb rohkem laste ja perede elu, kuna on ta ju ka ise ema ja see on igati  mõistetav. Enamiku jaoks on küll mõte, minna oma lapsepuhkust veetma Vietnami, meeletu. Ja mulle tundub, et talle enadalegi tundus elamine seal hullumeelsusena. Kirjeldatu põhjal võib järeldada, et Vietnam oma niiske kliima ja kohalike vastuvõtuga ei soosi just seal võõramaalasi.

Ma tahtsin saada omaks, kuid olin ja jäin võõraks ja see tehti mulle üsna valusalt selgeks.

Keele oskamine on kindlasti võti, mis avab väravad vietnamlaste maailma, kuid mulle tundub üha rohkem, et barjääre on veel mitu. Näiteks jõukusevahe - välismaalased on rikkad, vietnamlased vaesed ning vaeste ja rikaste sõprusest ei ole üldiselt kunagi midagi head välja tulnud. 

Kogu üldpilt Vietnamist loetu põhjal jäigi selline ekstreemne. Lugu on ladusalt kirja pandud, hea lugeda.  Natuke palju on negatiivset nooti kogu loos, kuid ega autor ei varjagi seda, et oli keeruline ja tuli ennast proovile panna. Igatahes lõpetuseks ütleb ta, et nüüd, kui ma olen teinud tagasivaate oma suhtele selle riigiga, tean üsna kindlalt, et lähen sinna tagasi [...] ja alati vaid külla, sest seal maal olen ma kõigest viisakas uudistav külaline. 

Tore lugemine!!!