Liblikapüüdja

Viimastel aastatel on uudistest läbi käinud mitmesuguseid maniakaalseid lugusid, kus on avastatud vangistatud naisi-lapsi. Kes oskaks mõelda, mida võiks tunda üks vangistaja ja millistel kaalutlustel ta seda teeb. John Fowlesi "Liblikapüüdja" avab väga hästi nii vangistatu kui vangistaja mõtteid - romaani sündmusi esitatakse esimeses pooles vangistaja ja teises vangistatu pilgu läbi.

Vangistajaks on üksildane ja erakliku olemisega mees, kes kollektsioneeris juba lapsepõlvest saati liblikaid.  Minajutustaja Frederick Clegg on jälginud  pikemat aega kunstiüliõpilasest tütarlast  Mirandat, kellesse on ta omamoodi armunud. Sundmõtteks saab tüdruk kinni püüda. Ta hakkas tegema oma plaani elluviimiseks ettevalmistusi, mõeldes igale nüansile. Samas kogu selle aja keskel ei võtnud ma mõeldut kordagi tõsiselt. Esialgu oli pigem see unistus. Minu unistustes maalis tema pilte ja mina hoolitsesin oma kollektsiooni eest. Neis armastas ta alati mind ja minu kollektsiooni. Mirandast sai uus liblikas tema kollektsioonis.

Teine osa on Miranda päevik, mis kajastab tema tundeid, mõtteid nii vangistajast, kunstist , vabadusest kui ka sellest, kuidas vangistus muudab inimest.  Imelik asi, ta lummab mind, ehkki tunnen tema vastu kõige sügavamat põlgust ja jälestust. Lõpuks saab vangistajast inimene, keda vangistatu lausa ootab, et mitte olla üksinda. See on veider, isegi jube, ent meie vahel on mingi side.

Kogu sündmustik algusest lõpuni on põnev-  kas vangistatu suudab oma veenmisoskusega (muud tal ju ei ole) vangistajat murda. Samas ka väga õudusttekitav ja mõtlemapanev- kaotatud vabadus, kuidas hakkame  hindama seda, mida meil enam ei ole.

Väga hea lugemine!!!