Õnne poeg

Herbjorg Wassmo  järg raamatule "Dina raamat". Teine raamat on Dina poja Benjamini lugu. Nagu teose esimene osagi on raamat algusest peale kaasahaarav, ladusalt kulgev ja jätab ka lõppedes tunde- mis edasi? Samas, nagu esimene osagi, ei ole ta mingi kiirlugemine- iga lause on omaette väärtusega.

Dinat saatis surm alates tema lapsepõlvest, paraku ka tema poega tabab sama saatus. Lapsena on ta tunnistajaks ühele kohutavale sündmusele (Dina laseb maha oma armastatu), üleelatu saadab teda kogu ülejäänud elu. Lapsele tundub, et tema on juhtunus süüdi. Ta otsustab nähtu siiski endateada jätta ja selle koormaga edasi elada.  Õnneks on Benjamin terava mõistusega tark poiss. Ta asub Kopenhaagenisse arstiks õppima, kus peale raamatutarkuse õpib ka elu ja armastust tundma. Ta kohtub seal kahe naisega, kes talle muljet avaldavad- välilaatsareti põetaja Karnaga ning ilusa ja targa professoritütre Annaga, kes paraku on tema parima sõbra pruut. Karna sünnitab Benjaminile tütre, kuid ise sureb sünnitusel. Benjamin tunneb süüd Karna surmas, kuid ei oska lapsega midagi peale hakata. Ometi jätkub tal halastust toetada Karna ema.
Pärast seiklusrikast üliõpilaselu pöördub ta tagasi (nüüd juba arstina) oma kodukohta, kaasas ka väike ematu tütar.  

Läbivaks teemaks on ka ema ja poja suhted. Poja igatsus ema järgi, nende harvad kohtumised ja vastuseta jäävad küsimused kumavad läbi kogu teose. Inimõiguse suurimaks puuduseks on pimesi silmanägemise usaldamine - ja tühjuse ja valgete laikude kompenseerimine meelte abil. Nii näeme alati ainult maailma ühte poolt. Välimist. Nii üksikasjades kui ka laias laastus. Ja kuna me oleme nii harjunud silmamõõtu kasutama, unustame teised küljed. Ma tundsin Dinat seestpoolt vähe.