Dina raamat

"Põhjamaade romaan" on siiani minu lemmik sari. Võib olla just selle tammsaareliku- tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, pärast.  Lugemisega on nii, et kui kohe ikka mõte haakub, siis saad kuidagi ühele lainele loetuga ja nii mööduvad tunnid ja tunnid ja sa loed ja loed.

Nii oli ka Herbjorg Wassmo triloogia esimese raamatuga. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Põhja-Norras.  Lugu algab Dina lapsepõlvega. Tema ema saab traagiliselt surma, selles on kaudselt süüdi Dina.  Üleelatu saadab teda kogu elu ja surnud ema hing on mingis mõttes kogu aeg temaga. Isa soovib vabaneda oma metsikust türest ja paneb ta mehele vanale Jacobile, kes äratab Dinas (kes oli alles laps) naise. Dina oli õppinud uut mängu mängima. Talle oli see tuttav hobusekoplist. Kanalaudast ja kajakate paaritumisest kevadel. Jacob oli tema mäng. Metsik tüdruk, avastanud endas kire, kasutab mehi ja oma tšellot kire jahutamiseks. Ühel ööl saabub Jacob koju vigastatud jalaga, millest tekib gangreen. Dina sai aru, et mees oli teda petnud: reetmine oli meisiliga tema kahvatusse näkku kirjutatud. Ja Dina otsustab olla Jumal ja lõpetada haige piinad, ühtepidi ka selleks, et päästa end kooselust sandiga.  Üleelamiste tõttu kaotas ta oma hääle. Jälle oli Dina seotud ühe surmaga ja ka Jacobi hing jäi Dinat saatma tema edasistes tegemistes.

 Eriline side on tal oma tšelloga, ta mängib, kui tunneb selleks sisemist tungi.Esimesed akordid kõlasid nagu disharmooniline protest. Siis voogasid helid ruumi nagu hellitus. Melanhoolne tšellohääl. Iha ja möödapääsmatu vajaduse ohjeldamatu elamus.

Dina on ääretult jõuline naine- tark ja uhke, samas taltsutamatu ja väga sensuaalne,  kes on üle kõigist saatuselöökidest, mis tema teele paisatakse. Salapärane, metsik ja kohati lausa pöörane Dina, kes millegipoolest meenutab "Tuulest viidud" Scarlett O´Harat. Loetu annab ka endale elujõudu ja tekitab ma saan hakkama tunde. Kogu raamat on täis erinevaid tsitaate Vanast Testamendist, mis kohati jäävad  maise ja ebamaise piirile.

Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.