Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud ja halvasti kirjutatud raamatud.
Oscar Wilde`i suurepärane teos, milles räägitakse ülevatest tunnetest, kõrgematest seltskondadest, kus on ette antud omad käitumisnormid ja kõik teistsugune on tabu. Lugema hakates, tekitas veidi kõhedust, et kas ikka suudan mõista suurt maailma klassikut ja kas ei ole liiga palju peidetud ridade vahele, millest on raske aru saada. Tegelikult kogu lugu on väga kaasahaarav, täis pikitud erinevaid mõtteteri, millest mõnda tuli lugeda siiski kaks korda, et tabada kogu mõtet.
Doryan on imeliselt nägus noormees, kes saab oma ilust teadlikuks, kui kunstnik Basil teda maalib. Ateljees kohtub ta lord Henryga, kes omakorda lummab Doryani oma maailmavaatega. Ta paneb Doryani tajuma oma ilu. Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulised. Aga mida jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Mõeldes ilu, nooruse ja vanaduse üle, soovib ta oma portreed vaadates, et see hakkaks tema eest vananema. Ja see soov täitus- Doryan elab ebamoraalset elu, priiskavat ja ennasthävitavat, ja mida rohkem teeb ta pattu, seda rohkem muutuvad tema näojooned maalil. Lõpuks jääb talle ainult tema rikutud iseloom. Kas teadlikkus oma suurepärasest välimusest ja igavese nooruse ihalus rikkus tema iseloomu?
Kurb mõelda, et geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. See seletab ka, miks me kõik enda harimisega nii suurt vaeva näeme.
On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus sünnivad ka maailma suurimad patud.
Tõeliselt veetlevaid inimesi on ainult kahte tõugu: need, kes teavad absoluutselt kõike, ja need, kes ei tea absoluutselt midagi.
No comments:
Post a Comment