Pippa Lee eraelu

Igapäevase postituse järel näib, et oi- kui kiire lugeja. Tegelikult on need juba varasemalt loetud ja muljet avaldanud raamatud.

Rebecca Miller`i Pippa Lee eraelu on ühe naise elu hargnemise lugu. Pippa on juba keskikka jõudnud naine, kes on abielus endast kolmkümmend aastat vanema mehega. Tal on kaks täiskasvanud last ja turvaline elu. Ometi tunneb ta, et midagi on, millega hing ei ole rahul. Üha rohkem hakkab ta mõtlema oma lapsepõlve, oma vanemate peale.

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Tunne, et ta tütar kehastas nõiaväel kõike seda, mis temas endas oli valesti, ei lahkunud mu emast kunagi. Seda võib nimetada ühe ema haiglaseks kiindumuseks oma lapsesse, mille mõjud saatsid teda tema edasises elus: abikaasa valikul, käitumises oma lastega, oma abikaasa ja armukesega. 


Tal lihtsalt ei saanud minust küllalt, ta ei suutnud minu kudistamist, nuusutamist, suudlemist ja näppimist lõpetada. 

    Ta tõi mulle minu lutipudeli ning ma lamasin ja jõin, vaadates ainiti aknast välja nagu väikelaps. Viimane lutipudel, mille ma tühjaks jõin, oli siis, kui olin kuueteistkümneaastane.

Tegevus raamatus kulgeb rahulikus tempos, mingit põnevust otseselt ei ole. Rohkem ikka juurdlev, arutlev, täis mineviku heietusi. Kuid samas elatakse ikkagi hetkes. Mõnus lugemine!