Ma ei saa enam kunagi nooreks

Ma ei teagi, miks valisin riiulist just selle raamatu, võib-olla pealkirja pärast, mis on selline natuke nukraks tegev, kuid paika panev, otse lajatav. Daphne du Maurier´i "Ma ei saa enam kunagi nooreks" oli minujaoks väga mitmekülgne raamat - oli põnevust, seiklusi, armastust, vaatlusi enesesse,oma lähedaste analüüsi, looduskirjeldusi, huvitavaid võrdlusi- seega kõike, mida peaks üks minu jaoks hea raamat sisaldama.

Lugu on esitatud minategelase jutustusena, mis algab inglise kuulsa poeedi poja Richardi kavatsusega end ära uputada. Selline morbiidne algus. Paraku takistab teda juhuslik läheduses viibija, kes ei nõua suuri seletusi toimunu kohta, kuid avaldab siiski sellist mõju, mis paneb noormehe südant puistama. Selgub, et Richardil oli näiliselt olemas kõik- kodu, haridus, vanemad, puudu jäi ainult kodusest soojusest, tunnustusest ja arusaamast, et laps soovib olla vaba oma tegudes. Olin poisike ilma poisikese eluta. Vanemate külm ja rafineeritud käitumine said Richardile elutahte kustutajateks. Kuid tema päästja Jake osutus inimeseks, kellest sai talle edasine kaaslane, mingis mõttes ka juht ja isa aseaine. [...] nende näod näisid järsku uskumatult sarnased olevat, sulades lõpuks üheks. Koos rändavad nad Norra fjordides, purjetavad laevadel, kuid õnnetu laevahuku elab Richard üle üksi. Edasi  satub ta elama Pariisi, käib seal kohvikutes, vaatleb inimesi, armub neiu Hestasse ja hakkab kirjutama raamatut. Ta on oma kirjutatuga rahul, kuid kirjastaja nii ei arva, Richard jääb oma geniaalse isa varju.

Kogetu muutis teda ja aitas üle olla olnust. Nad ei suudaks mind enam vangis hoida, ei maja ega aed, ega mu isa vari. Kogu selle loo juures saab ta täiskasvanuks, tema mõttedki muutuvad ajaga, tekib vajadus turvalise elu järele ja lõpuks ta mõistab ka oma isa loomingu suurust ja tähtsust.

Lugu on haaravalt kirjutatud, kuid kerge seda lugeda ei olnud- pikad, kohati ülipikad laused ja nii mõnedki loetud read vajasid ülemõtlemist. Samas ei olnud selles raamatus midagi üleaarust, võrdselt nii monoloogi kui dialoogi. Kuidagi eriliselt meeldis Jake ja Richardi omavaheline vestlus. Nad täiendasid üksteist, Jake oli vajalik Richardile ja vastupidi. Jake´i rahulik, mittesundiv toon ja Richardi kuuletumine, kuid ka ise mõtlemise ja otsustamise võime tegid sellest paarist väga sümpaatse koosluse.  Igatahes- suurepärane lugemine!!!

Noor olemine on midagi, mida sa ei mõista, kuni see on sinult läinud, ja siis tuleb see välgatusena, jättes su veidi targemaks kui varem.

Tagasi vaadates oletan, et ma raiskasin oma aastaid [...] siiski, juhtugu mis tahes, mul on olnud mu aeg. Seda ei saa minult ära võtta.