Pean mainima, et ilma otsese sunduseta seda raamatut lugenud vist ei oleks. Seda ilmselt ajastukauguse pärast või lihtsalt mälestuste (lugenud Fausti) pärast. Aga ega kahetsema küll ei pea.Tegemist on Johann Wolfgang Goethe kirjutatud klassikalise mina armastan sind ja sina teist, looga. Noor Werther armub imekaunisse Lottesse (kui ilusad nimed), kuid Lotte on kihlatud Albertiga ja seetõttu Werther oodatud vastuarmastust ei leia. Ta piinleb ja kannatab oma tunnete käes. Esialgu otsustab ta Walheimist ära kolida, et vabaneda armastusevalust, kuid ka uus elu ametnikuna ei lähe kuidagi ja Werther naaseb koju. Armastus Lotte vastu ei ole kuhugi kadunud. Suutmata toime tulla oma tunnetega ja tahtmata kellelegi haiget teha, teeb ta enesetapu. Ah, kuidas ma sinusse kiindusin, suutmata end sinust lahti rebida esimesest silmapilgust peale.
Kogu lugu on kirja pandud Wertheri kirjadena oma vennale. Küllaltki lihtsas keeles, kergelt loetavana. Sellist oodi armastusele tänapäeval enam ette ei kujuta, kuid arvatavasti 18. sajandil kirjeldatigi selliseid tundeid nii puhtalt ja siiralt. Ainult, kas vastamata armastus peab lõppema enesetapuga? Vaimulikud süüdistasid autorit tollal pärispatuks peetud vabasurma ülistamises ja Leipzigis keelati raamatu müük sootuks ära.
End ise süüdi mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole õigus meid süüdi mõista.
Mõni jõuab logelemise ja laveerimisega kaugemale, kui teine purjetamise ja aerutamisega.
Tahaksin olla päeviline, peaasi, et mul hommikul ärgates oleks kindel päevakava, mingi sundus, mingi lootus lõpetatusele.
No comments:
Post a Comment